Epp Rebane: Eesti koolivõrgu ebamõistlik tegelikkus

Epp Rebane Foto: Liis Treimann

Õpilaste arvu vähenemine käsikäes otsusta­matusega ohustab nii maapõhikoolide püsima jäämist kui ka gümnaasiumi­hariduse kvaliteeti, hoiatab haridus- ja teadus­ministeeriumi nõunik Epp Rebane.

Mõeldes tagasi enam kui aasta kestnud arutelule gümnaasiumivõrgu tuleviku üle, hakkas millegipärast alateadvuses kummitama seik ülikoolipäevilt. Filosoofia ajaloo kursusel üritasime härra Hegelist aru saada, eriti tema mõttest «mis on mõistlik, see on tegelik, ja mis on tegelik, see on mõistlik».

Eesti koolivõrgu tegelikkus ei ole mõistlik. Me alles otsime mõistlikku tegelikkust: milline oleks õpilaste huvidest lähtudes hea gümnaasiumide paiknemine ja õppekorraldus.

Peame lähtuma sellest, et kõiki põhikoolide lõpetajaid koheldaks gümnaasiumikatsetel võrdselt – riigikogu ees on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu, mille vastuvõtmisel keelataks ära «oma» ja «võõraste» õpilaste erinev kohtlemine gümnaasiumi vastuvõtmisel. Samuti peab igas maakonnas olema gümnaasium, mille õpilastel on kindlus nii kvaliteedi kui ka õpivõimaluste valiku suhtes. See lõpetaks laste ja perede üha suureneva õpirände Tallinna ja Tartusse.

Laste hulga ja eriti gümnasistide vähenemine on käsikäes otsustamatusega ohustanud nii maapõhikoolide püsima jäämist kui ka gümnaasiumihariduse kvaliteeti. See on omakorda ohtlik võrdse ja hea hariduse ideaalile.

Rohkem kui kümme aastat on vähendanud õpilaste arvu kolmandiku ehk rohkem kui 80 000 võrra. Ainuüksi eelmise aastaga võrreldes oli munitsipaalkoolides laste arv vähenenud rohkem kui 2700 võrra. Koole on suletud, kuid 202st suletud koolist ainult 12 olid gümnaasiumid. Kõige enam kannatasid maapõhikoolid. Miks? Põhjusi on ohtralt: soovimatus vastutada, nostalgia, lootus, et kohe-kohe hakkavad asjad paremaks minema. Kuid kõik omavalitsused teavad ju seitse aastat ette, kui palju neil esimesse klassi lapsi astub.

Otsustamatuse toel on nähtavaks saanud mitu põhikooli ja gümnaasiumit nõrgendavat tendentsi. Gümnaasiumiastmete kokkukuivamisel avastasid omavalitsused, et neid saab ju toetada haridustoetuse arvelt, mida riik annab arvestuslikult põhikoolile. Arvestuslikult, sest tegelikult olid omavalitsused selle jaotamisel täiesti vabad.

Mida hõredamaks jäid vallas või linnas gümnaasiumid – mõnes kohas võeti mullu kümnendasse klassi vaid paar-kolm last –, seda rohkem liikus n-ö põhikooli raha «ülespoole». See ei olnud aus ka põhikooliõpetajate suhtes, sest korraliku täitumusega põhikooli õpetajal on tunduvalt enam tööd kui gümnaasiumi aineõpetajal, kes peab vaid nelja lapse töid parandama.

Kui vallad ja linnad otsuseid ei tee, on oht, et jääb toppama kõige olulisema kooliastme, põhikooli areng. Õpilaste korilus tähendas liiga tihti, et gümnaasiumiossa võeti vastu kõik, kes kooliukseni jõudsid, ning mis veelgi nukram – õppetöö latt langes aeglaselt, kuid kindlalt. See omakorda võttis õpetajatelt ja õpilastelt motivatsiooni ning mõnes kohas oleme jõudnud õppekvaliteedi languse surnud ringi.

Samal ajal põgeneti maakondadest Tallinna ja Tartu gümnaasiumitesse. Tihti juba põhikoolist, sest ees terendas lootus torukooli alumisest otsast lihtsamini gümnaasiumisse sisse lupsata. See käitumisviis levis ja vanemad viisid lapsi ära juba ka neist maapõhikoolidest, mille õppekeskkond ja -tase on vähemalt sama hea kui linna parima täistsüklikooli põhikooliastmes.

Sellel põhjusel on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ühe muudatuse soov sätestada selgelt ja ühemõtteliselt: kõik gümnaasiumid peavad võtma lapsi vastu samadel alustel. Samal põhjusel – et kaitsta põhikoole, õpetajate palka ning õpilaste võimalusi – lahutati tänavu haridustoetuse määruses omavalitsustele põhikoolile antav haridustoetus gümnaasiumi toetusest.

Arutelude tulemusel ja poliitikute otsusel jõudsime sinna, et seadusega gümnaasiume põhikoolidest ei lahutata ja gümnaasiumile arvulist piiri ette ei kirjutata. Küll aga soovime näidata põhimõttelist suunda edasiseks ning praegu riigikogus menetletavas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on ettepanek, et tulevikus avatavad koolid oleksid puhtad põhikoolid ja gümnaasiumid.

Et takistada perede lahkumist juba põhikoolis paari-kolme suuremasse linna, soovib riik võtta seadusega vastutuse igasse maakonda puhta gümnaasiumi loomise eest, mis annaks vastuvõtul ausa võimaluse kõigile kodulähedase põhikooli lõpetanud lastele. Riigigümnaasiume tehtaks vaid kokkuleppel omavalitsustega.

Käsu jõu asemel valisime edasiminekuks sõna jõu ja veidi ka majandusliku mõttekuse jõu, sest kuni me oma maapõuest naftat või kulda ei leia, ei saa me endale kümne õpilasega gümnaasiumis individuaalõpet lubada.

Kõige parem tunne on aga sellest, et tegelikult ministeeriumi ja omavalitsuste seisukohad suures ulatuses juba ühtivad – me tajume mõistlikku tegelikkust ühtviisi. Esiteks: tugevaid integreeritud koole (põhikool ja gümnaasium koos) suudavad ülal pidada vaid tugevad omavalitsused, muidu kannatab põhikool gümnaasiumi arvelt nii vaimselt, rahaliselt kui ka õpilaste arvult.

Teiseks on põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine võrdsete ja kvaliteetsete haridusvõimaluste loomiseks hädavajalik. Samas ei saa see toimuda üleöö, raskete emotsionaalsete otsuste kõrval tuleb arvestada ka maapealseid asju – hoonete hulka ja arhitektuuri, õpetajate töökorraldust ja muud. 220 gümnaasiumi on Eestile liiga palju, kuid ümberkorraldamiseks läheb oma aeg. Tunnetuslikult saab see tee olema umbes kümneaastane. Järgmisel euroraha perioodil soovime investeerida üldhariduskoolide taristu kordategemiseks umbes 250 miljonit eurot.

Kolmandaks tuleb gümnaasiumivõrku planeerida pilguga, mis vaatab üle omavalitsuste ja isegi üle maakonnapiiride. Sel põhjusel tahab riik hakata seadusega vastutama gümnaasiumihariduse eest  ning luua igasse maakonda tugeva riigigümnaasiumi. Niisuguse, kus kõik õpetajad on kõrge kvalifikatsiooniga, keskkond tänapäevane ning õpilastel oma maakonna piires võimalus valida paljude eristuvate õppesuundade vahel: oleks pakkuda humanitaar- ja reaalsuunda, loodusainete ja tehnoloogiasuunda jmt.

See ei tähenda munitsipaalgümnaasiumide sulgemist ega riigistamist, konkurentsi aga kindlasti. Meil pole õigust oodata, kuni kõik gümnaasiumiharidust soovijad varakult suurlinnade koolidesse õppima lähevad ning seetõttu ka kodulähedased põhikoolid varem või hiljem tühjaks jäävad. Koolivõrk peab korda saama mõistliku aja jooksul ning riigi ja kohalike omavalitsuste läbirääkimiste ja koostöö tulemusena.