Argo Ideon: sõduri saatus

Argo Ideon Foto: Toomas Huik

USA sõjaväeprokurörid tahavad eluks ajaks vangi saata reamees Bradley Manningu (25), kelle väljasmugeldatud infota poleks olnud Wikileaksi tuntumaid paljastusi.

On selge, et Manning sõjaväelasena rikkus kehtivaid reegleid. Kuid põhjendamatult karmi riikliku kättemaksuga ei topi väljaläinud teavet kotti tagasi. Ühe, võibolla naiivsevõitu ideaalide ajendil tegutsenud sõduri jõuline represseerimine ei tee ka olematuks tõika, et salajane teave poleks lekkinud, kui sellele polnuks USA riigiametkondades nii laialdast ja hõlpsat ligipääsu.

New York Timesi ajakirjanike Wikileaksi paljastusi käsitlev raamat «Open Secrets» iseloomustab Manningut kui liberaalsete vaadete ja suure tähelepanuvajadusega noormeest. Arvutivestlustes häkker Adrian Lamoga (kes sõduri hiljem FBI-le üles andis) ütles Manning, et tahtis inimestele tõde näidata, sest «ilma infota ei saa avalikkus teha infol põhinevaid otsuseid».

Eelmisel nädalal tunnistas Manning end süüdi kümnes punktis talle esitatud 22 süüdistusest. See võib juba tähendada 20-aastast karistust. Ta kinnitas, et just tema oli Wikileaksi allikas – nii Iraagi- ja Afganistani-militaarraportite lekke juhtumis kui ka kõige tuntumas, USA välisministeeriumi ja saatkondade memode andmebaasi lekkes.

Kui Manning poleks otsustanud neid dokumente avaldada, ei oleks ka Eesti lugeja saanud teada, mida Ameerika diplomaadid meie kõrgete riigitegelaste kohta arvasid, ega kasvõi näiteks seda, mis motiveeris meie praegust presidenti Ilvest 2006. aastal riigipeaks kandideerima.

Kõige selle eest võlgneb ajakirjandus ja avalikkus tänu just tagasihoidlikule USA armee reamehele. Mitte niivõrd Wikileaksi asutajale Julian Assange’ile, kes end praegu Ecuadori saatkonnas Londonis varjab ning on keskendunud oma isikliku saatuse probleemidele. Infovabaduse märter pole avalikkuse silmis mitte Russia Today saatejuht Assange, vaid tänavu jaanuaris surnud Ameerika internetiaktivist Aaron Swartz.

Eluaegse türmiga ähvardav kahtlustus, et Manningu motiiv oli abistada vaenlast, tundub avalikult teadaoleva põhjal õhust võetud. Tõenäoliselt üritab süüdistaja tõendada eelkõige seda, et vaenlasel oli lekitatud dokumentidest kasu. Seegi ei pruugi olla lihtne.

Postimees küsis 2010. aasta oktoobris Kabulis toonaselt Afganistanis asuvate rahvusvaheliste julgeolekujõudude (ISAF) komandörilt kindral David Petraeusilt, kas Afganistani puudutanud militaarraportite leke Wikileaksi kaudu on seal NATO vägede tegevust kahjustanud.

Kindral Petraeus taunis vastates leket, ent nentis, et juhtumeid, kus see oleks õõnestanud ISAFi operatsioone, ei ole.