Eesti riigilipud

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Eesti hümn võiks olla Ernesaksa-Koidula «Mu isamaa on minu arm», kuid kahjuks lasti muutmishetk õigel ajal käest, kirjutab rakverelane Ülle Kask Postimehe arvamusportaalis.

Praegune poleemika Eesti hümni kolmanda salmi sõnade üle a la «musta pori näkku» on sama nõme kui heita noortele ajaloolastele ette, et nad pole eestlaste 700-aastast orjaaega oma teoses käsitlenud. Sama nõme, kui mõnede isamaaliste poliitikute ettepanek teha 27. märtsist priiuse põlistamise päev - nagu neid «päevi» (võidupüha, taassünnipäev, iseseisvuspäev) meil veel vähe oleks. Saan aru, kui emakeelepäevast tehtaks riiklik püha, sest eesti keele ja kultuuri kadumise üle ei arutle ainult Yana Toom. Aga see selleks.

Müts maha skeptikute ees, kes julgesid oma arvamuse välja öelda, et nad jumalasse ei usu ja seepärast hümni kolmanda salmi ajal püsti ei seisa. Mõned poliitilised ja kirikuringkonnad on aga tagajalgadele tõusnud, rehkendades, kui palju ikka on neid õigeid eestlasi, kelle üle jumal valvab. Ja lähevad oma arvutamisega rappa.

Vabariigi aastapäeval ja jõulude ajal on küll kirikud täis prominentseid riigitegelasi ja poliitilisi usklikke, kes sellega ainult oma variserlikkust ja silmakirjalikkust näitavad. Tavalisel pühapäevasel jumalateenistusel on aga rahvast tühjaks jooksnud maakirikus külmal pingil palvetamas ainult paar mutikest, kes ootavad võõrsilt koju oma kadunud poegi ja tütreid.

Paljudele eestlastele, kes on üle elanud Vene okupatsiooniaja, on hümniks Ernesaksa/Koidula «Mu isamaa on minu arm». Olen ka ise laulupeol maestro taktikepi all laulnud: «Kas laimab võõra kadedus?/ Sa siiski elad südames», rõõmupisarad silmis; aplodeerinud koos ühendkoori ja rahvaga: «Korrata! Korrata!»

Ma ei liialda, kui ütlen, et just sellesse võimsasse koorilaulu on kätketud kogu meie väikese rahva traagika ja see laul on ka rasketel aegadel eestlasi ühendanud: «Su valu südames mul keeb, su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb». Väliseestlased on ehk tõesti pidanud Jannseni sõnu jumala valvamisest pühaks mantraks. Mitte aga need eestlased, kes Eestisse jäid ja totalitaarses riigis on «lapsed sünnitand ning üles kasvatand».

Miks oli mõnedele uusisamaalistele 90ndate alguses Ernesaksa muusika ideoloogiliselt vastuvõetamatu, nagu mõned nüüd väidavad? Tolleaegsed noored vihased mehed (Laar, Luik, Kama jne) loomulikult põlgasid nagu kari härgasid kõike «punast».

Aga endised kommunistid, kes vaatamata kõigele veel praegugi võimupirukat järavad, oleksid võinud tollal julgemalt hümni teemal kaasa rääkida. Just nemad oleksid pidanud tegema ettepaneku, et Ernesaksa viisile ja Koidula sõnadele tehtud ülemlaul saaks uue vaba riigi hümniks, sümboliseerides kõike möödunut.

Oli ju maestro Ernesaks kommunistlikus parteis seetõttu, et saaks oma muusikat luua ja rahvusmeeskoori dirigeerida. Koidula elas aga ajal, mil eestlased olid suure Vene keisririigi alamad, isakese tsaari «kaitsva vihmavarju all».

Miks oli endistele kommunistidele, kes ruttu parteipileti ära põletasid ja enestele uue meelepärase «isamaalise» partei lõid, vastuvõetamatu Ernesaksa muusika, aga sakslase Paciuse «An Germania» küll? Nüüd tahavad nad Koidula isa köster Jannseni sõnadesse «Su üle Jumal valvaku» panna sõnad «taevas valvaku». Vahet pole. Usust on nad ikkagi sama kaugel kui kuu päikesest või taevas maast.

Paraku on mööda lastud aeg, mil hümn oleks võinud olla «Mu isamaa on minu arm». Ka austatud vanahärra Pärdilt oleks kohatu uus viis tellida. Tema suurteosed «Aadama itk» ja «Patukahetsuse kaanon» räägivad iseenda eest. Teatud ringkondades tekiks kohe küsimus, kes sel juhul maksab muusika eest jne.

Paciuse hümn on aga ka Soome hümn. Kui näiteks pime inimene kuuleb Paciuse hümni mängitavat, peab talle seletama, et see kõlab Eesti, mitte Soome auks. Soome vabariigi iseseisvuspäeva pidustusi vaadates või kui Soome sportlane tõuseb suurvõistluste pjedestaalile Eesti hümni saatel, torkab midagi hinges. Ja väga valusasti.

Endine õpetaja, kes Soomes koristajana töötades kordades rohkem palka saab kui omal kodumaal, ajab selja korraks sirgu, pühib silmanurka valgunud pisara ja rügab edasi.

Ühel päeval kirjutatakse Eestile uus hümn niikuinii. Talentide poolt, kes kodumaale naasevad ja kõik oma võõrsil saadud kogemused ning isamaa-armastuse kas muusikasse või viisi valavad. Aga sellisel juhul, tsiteerin Martin Vällikut: «Toimugu diskussioon nii ekspertide seas kui ka üldrahvalikult, kui loojad ja eksperdid on oma kaalukad ja põhjendatud arvamused välja toonud».

Teaduslikku maailmapilti edendava veebikeskkonna Skeptik.ee eestvedaja Martin Vällik kutsus hiljuti Postimehe arvamusportaalis mitteusklikke üles Eesti hümni 3. salmi ajal vaikima, kui neid häirib, et seal palvetatakse kristliku jumala poole, keda nad ei usu.