Tõnn Sarv: Eesti inimesed üle maailma

Tõnn Sarv Foto: Erakogu

Mujale maailma läinud eestlased võiksid olla meile kõigile kui sõõm värsket õhku – näidates, et saab elada ka teisiti, kedagi vihkamata ja end vabalt tundes, arutleb välismaal elav eestlane Tõnn Sarv Postimehe arvamusportaalis.

Eesti inimesed üle maailma. See on ju ressurss. Kusjuures, kasutamata ja rakendamata ressurss. Võimalus. Mõte. Idee. Ja üldsegi mitte selles mõttes, et seeläbi kuidagi Eestit tutvustada või promoda või turundada.

Hoopis selles mõttes, mida kõik need inimesed üle maailma saavad Eestile anda, pakkuda, võimaldada, soovitada, kasulikud olla.

Kogu see halamine meie väikesest rahvaarvust, konnatiigist, piiratusest, nappidest kogemustest ja kontaktidest laias maailmas kaotab oma mõtte ja aluse seda enam, mida rohkem on meie inimesi selles laias maailmas.

Nad ei ole seal mitte selleks, et meid tutvustada ja esindada. Ammugi pole nad kodumaa reeturid või äraandjad, keda tuleks hukka mõista ning jalamaid tagasi kutsuda. Oh ei.

Nad ei ole kuhugi kaduma läinud. Nad pole üldse kuskile läinud. Paljud on siinsamas, mõne klahvivajutuse kaugusel, kohe kättesaadavad, nähtavad, olemas.

Nad on meie silmad ja kõrvad, meie tundlad ja kombitsad, meie haarmed ja retseptorid, et saada kätte ning jagada meile värsket ja tõepärast teavet, mis seal laias maailmas siis ka tegelikult toimub ja aset leiab. Kõigis tema nurkades. Koos kõigi tema veidruste ja iseärasustega.

Kui kõikides mõeldavates ja huvipakkuvates maades ja piirkondades on kohapeal olemas meie inimeste teadmised ja kogemused, siis mida paremat veel võiks soovida.

Me tunneme ju seda maailma häbematult vähe. Et kuidas siis nii. Et kas siis see on normaalne, küsime, kui kuskil kuidagi teistmoodi tehakse, elatakse, arvatakse, ollakse – teistmoodi kui me ise oleme harjunud. Seda meie taipamatust ja rumalust on korduvalt imeks pandud. Ise aga muidugi arvame, et ainult meil on õigus. Ja et hoopis teised peaksid meiega arvestama ja meie käest õppima. Ülbust jääb ülegi.

Eks see ole muidugi paratamatu. Oli orjus, sunnismaisus, nõukogude võim, teadagi. Nägemise ja aru saamise väli oli piiratud. Sallivus, mõistmine, kaastunne, suuremeelsus, halastus, andestamine, ausus, väärikus, lugupidamine… Paljud mõisted jäid meile väga kauaks ajaks ikka väga kaugeiks ja võõraiks.

Mujale maailma läinud eestlased võiksid meile kõigile olla seetõttu nagu tervendus, nagu värske tuulepuhang, nagu uutmoodi mõistmise, rõõmsa äratundmise võimalus, mida saab kinni püüda, mõista ja ära tabada. Et, näe, võib ka nii. Et saab ka teisiti.

Et ei peagi alati vastanduma kellelegi. Ei peagi kedagi vihkama. Võibki ennast vabalt tunda. Võibki rõõmus olla, lihtsalt niisama, millegi pärast muretsemata.

Et võiksime ehk ka ise kellelegi midagi andestada. Ja võib olla, et oleme ehk ka ise mõnikord mõnest asjast valesti aru saanud.

Aga, mis selle teema puhul eriti oluline. Et pole vaja sellist vastandumist nagu «meie» ja «nemad». Et ühed on kuidagi nagu õigemad kui teised.

Me kõik oleme eestlased, Eesti inimesed, Eesti kodanikud või mistahes muul moel seotud üksteisega.

Ning muidugi eesti keel. See on midagi sellist, mida mitte kellelgi teisel ei ole. Seda tasub hoida.

Mida rohkem meid on, üle terve maailma, mida tihedamalt me sidet peame, omavahel suhtleme, mida paremini me üksteisest ja kogu sellest tänapäeva maailmast aru saame, seda parem on see meile kõigile.

Olgem eestlased, aga olgem ka maailmakodanikud.

Meil on vaja paremat kooskõla ülejäänud maailmaga. See on see, mida meil napib. See on see, mis meid pärsib, närtsitab, ei lase meil tihtipeale vabalt tunda ega suhelda.

Me oleme seotud. Kõik need suhtlusvõrgustikud, Google, Facebook, Skype, Delfi, igasugune meedia, blogid, ajalehed, raadiod, telekanalid ja veel väga palju muud seob ja ühendab meid kõiki, paratamatult ja pidevalt. Nii või teisiti, me hoiame sidet. Teame. Räägime. Kommenteerime. Avaldame arvamusi.

Seda ei saa teha ega peagi tegema meie riigi saatkonnad, konsulaadid ja ametlikud esindajad teistes riikides. Nemad ajavad omi asju. Nende töö ja tegemine.

Mõistmine, kooskõla, maailmast ja maailma asjadest aru saamine, meie kõigi jaoks, see on juba meie asi. See on eesti asi. Selleks on meie inimesed. Selleks me olemegi. Eesti inimesed. Üle maailma. Ja mida rohkem meid on, igal pool, seda parem.

Muidugi saab riik seda kõike soodustada. Eelkõige suhtlemiskanalite ja info vahetamise osas. Näiteks ikka veel pole kõigil võimalik lugeda meie värskeid kultuuriajakirju, loodusajakirju. Riiklikul toel need ilmuvad ju ning vähemalt võrgus peaksid nad olema küll kohe kättesaadavad. Eks neid asju ole veelgi.

Aga muidu ei puutu riik kui selline üldse asjasse. Vahet pole, kas see on parajasti Eesti riik või mõni muu.

Väga paljud Eesti jaoks vägagi olulised tööd ja tegemised, läbi meie ajaloo, tehti ära ilma Eesti riigita. Kasvõi Wiedemanni ja Saareste sõnaraamatud, Hurda rahvaluulekogud ja palju muudki.

Riik võib olla, aga ei pea.