Roy Strider

FOTO: Peeter Langovits

Ammu alanud Aasia sajandil päästab meid vaid enese harimine – vastasel korral jäämegi ainult Hiina ilutulestiku pealtvaatajaiks, kirjutab literaat Roy Strider.

ui õhus keerlev draakonitants ja uhke tuletsirkus 10. veebruaril Kadrioru pargi täitsid ja Hiinast saabunud artistid kirevat programmi alustasid, jätkus rahvale imetlemist piisavalt. Hiina uusaastapidustused Tallinnas on muutumas traditsiooniks, Hiina tahab tähendada ja tähendabki juba paljudele inimestele kogu idamaad või vähemalt tähtsaimat osa sellest. Juba ammuilma alanud Aasia sajandis sammub Eesti ammulisui, ilutulestiku pealtvaatajana.

Kuid ega Hiina uusaasta saabumist tähistanud uhke tulevärk tõmmanud ometi paar päeva hiljem ära tähelepanu riigikogu Tiibeti toetusrühma ja teiste Eestis asuvate Tiibeti toetajate ühisavalduselt «Sada aastat Tiibeti iseseisvusdeklaratsioonist»?

Meediale saadetud avalduse alla oma nime pannud Silver Meikar, Andres Herkel, Aleksei Lotman, Sven Grünberg, Laur Järv ja allakirjutanu ei imestanudki väga, kui ajakirjandus meie sõnumikuulutuse igasuguse tähelepanuta jättis. 13. veebruaril 1913. aastal kuulutas XIII dalai-laama, et Tiibet on iseseisev riik ning sidemed võimult langenud mandžu (ehk Hiina Qingi dünastia) keisrisooga on kaotanud kehtivuse. Samasugust iseseisvussõnumit kuulutanud manifestini kõigile Eestimaa rahvastele oli jäänud viis aastat.

Varasem sarnasus meie maade ja rahvaste saatuses on silmatorkav. Ka eestlased suutsid impeeriumis toimunud revolutsiooniga antud ajaloolist võimalust kasutada ja üles ehitada iseseisva riigi, mis võimaldas vabalt arendada oma kultuuri ning ise otsustada asju omal maal. Iseseisvus tähendab kohustust ise otsustada. Otsustamiseks on vaja teadmisi.

Enam kui miljoni tiibetlasest rändkarjakasvataja küüditamine reservaate meenutavatesse barakklinnakutesse, kloostrite juhtimise allutamine kompartei juhatatud nõukogudele, sammsammuline tiibeti keele väljatõrjumine põhikoolistki, kohalikku elanikkonda eirav loodusvarade röövkaevandamine, range tsensuur ning sõnavabaduse piiramine hoiavad pinged Tiibetis endiselt teravad. Asjaolu, et viimaste aastatega on end äärmusliku protesti märgiks põlema süüdanud üle saja tiibetlase, näitab ilmekalt Hiina võimude Tiibeti-poliitika täielikku läbikukkumist.

Eestis on vähemalt otsustajate tasandil selge, et saatusekaaslaste eest kostmisele eelistatakse uskuda müüti võimsast Hiinast kui Aasia sünonüümist. Aga Aasia ei ole Hiina ning ka Hiina pole lihtsalt Hiina, vaid koosneb paljudest allutatud või liidetud, üha rahutumatest piirkondadest. Võib muidugi kõnelda ka eetika ja üleüldise hoolivuse suurest kahanemisest Eestis, ka mujal. Hiina kummardamine ja sealsamas Tiibeti või Uiguuria jubedustest möödavaatamise põhjus on aga peamiselt tõsiasi, et tegelikult ei tea me Aasiast õieti midagi.

Kui 19. sajand kulges maailmas Briti mammutimpeeriumi domineerimise all ning 20. sajand jäi vaieldamatult Ameerika Ühendriikide mõjuvõimu mängumaaks, siis juba 13 aastat tormanud uue sada-aastaku majandusjõud ja hiigelmuutused koonduvad Aasiasse. Võib vaielda, kas Aasia sajand saab olema ikkagi nii «Aasia», nagu 1980. aastatel kohtunud Hiina ja India juhid unistasid, kuid idamaade võimsuse (ja ka probleemide) kasv on vaieldamatu.

Esmalt muidugi demograafiline plahvatus ja sellest tulenev (ajutine) odava (orja)tööjõu kasutamine. Teisalt närviline ja kasvav nõudlus üha piiratumate maavarade järele, mida Aasia kõrbetes ja mägedes veel jätkub. Kolmandaks Aasia suurriikide varjamatud huvid maailma rooliratta haaramiseks üleüldse.

Hiinast kõvasti suurem Aasia ei tee olukorda keeruliseks mitte ainult pisikesele Eestile. Aasia suur sõjaline tugevus, tehnoloogiline areng ja nn pehme jõud käivad üle pea juba kogu Euroopa Liidulgi. Võibolla ongi üks Hiina-maania põhjus soovmõtlemine ning poolvägisi omaks võetud usk, nagu piisaks uuel ajastul ja oludes tolle piirkonna tuntuima ja vägevaima esindajaga suhtlemisest.

Aasia sajand on ettearvamatu, keegi ei oska sealset tulevikku täpselt ennustada. Aasia toidupuuduse ja tarbimisühiskonna edenemisega seotud ressursinappus, ülerahvastus, sõjaoht (India ja Pakistan, India ja Hiina), hirmuvalitsused ja sisekonfliktid (Birma, Nepal) tekitavad lõputult küsimusi. Aga Aasia sajand sellegipoolest on ning Eesti magas vaid Euroopale orienteerudes ühe olulise alguse ja stardi selgelt maha.

Midagi ju siiski sel suunal toimub. Eesti julgeolekustruktuurid püüavad end kohandada Aasia (loe: Hiina) suurenenud strateegilise huviga siinmail, küllap seoses Euroopa Liidu ja NATOga. Tallinna Ülikooli jõupingutusi Aasia kultuuri hariduse andmisel ei saa kuidagi alahinnata. Ärimehed üritavad aeg-ajalt Hiina müüdimullist kulda kaevata, millegipärast märkamata, et Eestil pole tänapäeva Hiinasse õieti midagi müüa. Ka kultuuri mõistmata on Aasias äri ajada kaelamurdvalt keerukas. Uue lipsu võib ärimees endale osta, kuid arusaamist kultuurist ta poest osta ei saa.

Kuigi Indias avati äsja Eesti saatkond ning kuuldavasti võib India vastata sama sammuga, ei piisa hommikumaa ajastul vaid säärastest tagantjärele hädaga pressitud tegevustest. Eesti arenguvõimalused Aasia sajandis on küll piiratud, aga olemas ning see, kuidas üks Ida-Euroopa väikeriik suudab end teisel pool maakera kuuldavaks teha, on meie erksuse, aususe ja leidlikkuse küsimus.

Kõige kehvem on, et Eestil puudub (nagu ka paljudes teistes olulistes valdkondades) Aasia sajandi suhtes igasugune läbimõeldud seisukoht. Igapäevases elus väljendub see selles, et odav Hiina kaup müüb endiselt hästi, üks populaarsemaid koeratõuge Eestis on tiibeti mastif, dalai-laamat tulevad kuulama kümned tuhanded inimesed, aga Hiinale pugemise asjus anname paljudele silmad ette (Edgar Savisaar süüdistab oma viimases raamatus tiibetlaste juhti ja maailma tuntuimat rahusaadikut näiteks selles, et suurmehe visiidi tõttu jätsid hiinlased Lasnamäele trammiliini ehitamata).

Lisaks muidugi teadmatusest tüüritud soovmõtlemine ja legendid: Hiina tuleb meid Venemaa ohu eest kaitsma (ei tule); Hiina majandusedu on tugev ja kauakestev (see võib osutuda ka maailma suurimaks mulliks).

Mugavuse ja ahnuse tõttu on tootmine kolitud Aasiasse ning see on tekitanud läänemaailmas tööpuuduse. Teadmatus ja mugavus kinnistavad Eestit kaasalohisejana müütide külge, millest meil kasu pole. Aga Hiina rong on läinud. Majanduslikult on minekul ka India, Indoneesia, Bangladesh, kuhu ehk sobivate tingimuste korral ja paljuski vaid rahalist kasu silmas pidades veel jala ukse vahele saaks. Kuid ons väikeriigil seda vaja?  

Kuigi Eestil on kasutamata  ka endiste Nõukogude Aasia liiduvabariikide potentsiaal (suhetes Kasahstani ja Gruusiaga midagi justkui toimub), on Eesti šanss Aasia sajandil suurte võimaluste asemel otsida väiksemaid võimalusi. Kui suure turu teenindamiseks ilmselgelt jõudu ei jätku, tuleb valida jõukohased turud ja partnerid.

Aasia sajandi defitsiit on puhas keskkond, puutumatu loodus, põliskultuuri kaitse ja inimõiguste väsimatu hoidmine. Arendades ja hoides neid väärtusi kodumaal, oleme erinevad. Siis oleme meie need, kellelt on midagi õppida. Muide, kas olete kursis, et läinud aasta kiireimat majanduskasvu näitas Mongoolia? Mongolite maavarad veerevad Hiinasse, nomaadid kolivad linna ja kaevandustesse, jõed muutuvad mürgiseks ning Ulaanbaataris toimuvad ... jällegi ilutulestikud.

Kas majanduslikult ja kultuuriliselt ummikus Eestil on idamaadele praegu üldse midagi pakkuda? Ülikoolide Aasia-haridus on alarahastatud ja vajaliku tähelepanuta, see tekitab omakorda vajalike teadmiste defitsiidi. Infotehnoloogiliselt on meist arenenumaid, tuntumaid ja usaldusväärsemaid riigibrände. Kuid ka Aasia ressursid pole lõputud. Eesti nišš võiks olla meie puhta looduse hoidmise kogemus ning ümberorienteerumine tarbimiselt säästmisele. Lõppeks jõuavad kasinusest jutustavad vanad õpetused ehk ringiga siitpoolt oma allikateni tagasi.

Kokkuvõttes võib Aasia sajand olla ka suur läbikukkumine ja bluff, nii korruptsiooni, ebavõrdsuse kasvu, võimalike relvastatud konfliktide kui ka kliimamuutuse põhjustatud pöörete tõttu. Aga võimalus on võimalus ning kui seda kombineerida eetikaga, ei saa asjad valesti minna.

Eesti šansid Aasia sajandil on inimlike põhiväärtuste, südametunnistuse ja puhta looduse hoidmine, võrdsete ning sarnaste huvidega partnerite otsimine idamaades. Hiina asemel näiteks Bhutan, Nepal, Vietnam, Singapur.

Indias võiks keskenduda vaid ühele väiksema rahvaarvuga osariigile (Sikkim, Ladakh). Kuna oleme oma koolitükkides maha jäänud, tuleks eelkõike teha hiiglaslik pingutus Aasia-teemalise hariduse ja teadmiste vallas. Ehk tasub Aasia-haridust täiendama asuda sellest, et 13. veebruaril 1913. aastal kuulutas XIII dalai-laama, et Tiibet on iseseisev riik.