Eile lõppenud põhja suusaalade maailmameistrivõistlused Val di Fiemmes saaks kokku võtta ka positiivse noodiga. Arvestades eestlaste kahvatut hooaega MK-sarjas ning sellest tõukuvaid kesiseid ootusi, oli Aivar Rehemaa 7. koht 15 km vabatehnikasõidus enam kui kordaminek. Rõõmu teevad Kaarel Nurmsalu kõigi aegade parimad kohad suusahüpetes ning kahevõistluse paranenud seis.

Siiski tuleks alaliidu juhtidel nüüd kõvasti ajusid ragistada, kuidas edasi minna. Sest Eesti potentsiaal on suusatamise üldist kandepinda ja populaarsust arvestades tublisti suurem kui kõige paksema rahakoti ja parimate võimalustega meeste keskmised tulemused kuskilt neljandast-viiendast kümnest alates.

Pruugib vaid vaadata, milline melu keeb talvistel nädalavahetustel Eesti suusakeskustes, millise innuga käiakse maratonidel ja muudel suusasõitudel, kuidas Tartu maratoni ümber käib avalik arutelu ning seda võrreldakse õigustatult suurte rahvalike kultuurisündmustega, ja nii edasi. Me oleme suusarahvas ja kui me sellelt pinnalt ei suuda leida talente, keda saaks tippu aidata, on kuskil süsteemis viga.

Suusaliidu tegevus vajus aastate jooksul tugevasti murdmaasuusatamise poole kreeni. Kuid nüüd on endised tipud läinud ja alaliit ei saa endistviisi elada. Võib-olla on isegi hea, et mõne üsna ühekülgse sprinteri sähvatus jäi tulemata (tegelikult poleks ju parimal päeval asjaolude kokkulangemisel esikümnekoht mingi utoopia). See andnuks õigustuse vanamoodi jätkata.

Asjaolu, et suusahüppaja Nurmsalu sai treenida koos Soome koondisega ja liigub tõusvas joones, on paljuski tema enda visaduse vili. Tuleks mõelda, kuidas ikkagi leida tugevaid toetajaid Val di Fiemmes mõlemal mäel poolesaja parima hulka jõudnud Martti Nõmmele, kelles vaatlejad näevad tuleviku talenti. Arendamist vajavat võimekust peitub ka juunioride seas medaleid noppinud kahevõistlejais, kes näitasid lõppenud MMilgi end igati lootustandvana.

Suusaliidul tuleks Val di Fiemme järel mõelda, kas ja kuidas võiks senist struktuuri muuta. Et võimalikke tulevikutähti ei jäetaks mingitel absurdsetel põhjustel ilma võimalustest ja toest, mida alaliit suudaks pakkuda.

Kindlasti tuleks põhjalikult läbi analüüsida ka organisatsioonilised uuendused, näiteks laskesuusatajatega ühise alaliidu moodustamine, mis peaasjalikult on jäänud ainult jutu tasemele. Kui jõud, raha ja know-how ühendada, võiks julgemaid sihte seada. Medal Sotšist – miks mitte!

Rääkida edasi Eesti väiksusest ja sellest, et kümmekonna aasta jooksul Eestit pildil hoidnud tippsportlased on karjääri lõpetanud ning tagasilangus igati loomulik asi, kõlab õõnsa õigustuste otsimisena. Vaatame parem tulevikku!