Malle Pärn: haukuvatest koertest ja nende peremeestest

Malle Pärn
, vabakutseline näitleja ja teoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Malle Pärn
Malle Pärn Foto: Marianne Loorents / SL Õhtuleht

Vabakutseline näitleja ja teoloog Malle Pärn kirjutab Postimehe arvamusportaalis haukuvatest koertest ja nende peremeestest.

Ma armastan loodust, ja mulle üldiselt meeldivad loomad. Ma eelistan kasse koertele, sest nad on puhtad ja diskreetsed. Ning iseseisvad, ja tavaliselt nad ei tee suurt lärmi. Ent ka koerad on armsad, jah, muidugi siis kui nad mind ei ründa. Need, kes mind kõnnitee-äärsete individuaalmajade plankaia tagant vihaselt ja kõrvulukustavalt haukudes ehmatavad, ei meeldi mulle teps mitte. Nii mõnegi madalama ja hõredama aia valvur annab mulle selgesti mõista, et kohe-kohe hüppab ta üle aia ja murrab mu maha, kui ma kohe minema ei jookse. Justnagu röökides: mis sa tolgendad siin, see on minu maa! Küllap ta tahab ka oma peremehele headmeelt teha, näidates, et ta on ustav valvur, kes mitte ühtki võimalikku sissetungijat tema valdustest vaikides mööda ei lase. See ei lähe talle korda, et mul pole absoluutselt mingit kavatsust neid valdusi rünnata, mina lihtsalt kõnnin oma teed, nii nagu mul peaks ju õigus olema, sest kõnniteed kuuluvad meie ühisesse linnaruumi, ja kellelgi pole õigust sinna üles riputada silti: «Eravaldus», nagu neid meil tänapäeval peaaegu terve rannikuäärne Eestimaa täis on.

Mitmed koeraomanikud väidavad, et koerad on targad loomad. Inimese parimad sõbrad. Pidavat koguni targemad olema kui kassid, sest kassid ei allu nii kergesti dressuurile. See viimane väide sarnaneb meie tipp-poliitikute hinnangule oma parteikaaslaste (ja ka lihtkodanike) kohta: arukas ning hea parteilane ja kodanik on see, kes teda usub ja usaldab, ja kes tema sõna kuulab. Ei kipu talle aina vastu vaidlema ega tema arukat tegevust pahatahtlikult kritiseerima.

Mina olen märganud, et koertega on asi täpselt niisamuti nagu inimestega: on targad koerad, ja on lollid koerad. Ilmselt on iga koer mingis mõttes oma peremehe peegelpilt.

Olen peaaegu terve oma elu elanud aedlinnas, ja alati on olnud minu jaoks suureks mõistatuseks, miks on meil Eestis nii palju selliseid koeri, kes aina hauguvad iga mööduja peale, kuigi need ei tee midagi muud, kui vaid lähevad kõnniteel tema valvatavast aiast täiesti rahulikult mööda. Kas tõesti neile «tarkadele» loomadele pole võimalik selgeks õpetada, et aiaga piirnev kõnnitee ei kuulu tema peremehe omandi hulka? Siis ikka ei ole nad nii targad loomad? On ju üsna rumalad, sest see on ometi nii elementaarne asi, miks nad sellest aru ei saa? Kõnnitee on ju piirdeaia taga, mitte selle sees.

Ja kui koerad on targad loomad, siis järelikult on rumalad kõigi nende koerte peremehed? Või on nad õelad ja tigedad ja kadedad, ning koerad hauguvad möödujate peale välja oma peremeeste õelust ja tigedust ja kadedust? Nii et koerad hauguvad möödakäijate peale, peremehed pritsivad mürki netikommentaariumides? (NB: mina ei pea mürgipritsimiseks mõistlikku ja õigustatud kriitikat, vaid kaaskodanike sõimamist ja laimamist).

Võimalik on ka see variant, et need peremehed üldse ei tegele oma koertega, nii et ainuke sport või mäng neile vaestele loomadele on möödujatega «suhtlemine». Ja siis peaks juba loomakaitse vahele astuma. Koer on teatavasti selline loom, kes vajab inimese hoolt ja tähelepanu.

Minu meelest peaks sellised koerad olema piirdeaiast nii kaugel, et nad ei saaks möödujaid ehmatada. Tuleks ehitada koera jaoks eraldi vahe-piirdetara, kui ta tõesti nii rumal on, et teda ei saa õpetada vahet tegema rahuliku möödamineja ja sissetungija vahel.

See on ju ometi ebamugav ka omaniku jaoks, kui koer õues vahetpidamata haugub? Kas peaks siis iga kord kontrollima, ega mõni kurikael pole üle aia ronimas? Või tunnevad nad sellest tõesti mingit sadistlikku mõnu, et saavad oma kaaskodanikke niimoodi oma neljajalgsete sõprade abiga kiusata? Südamehaigele inimesele võib see ehmatus, muide, saatuslikuks saada. Ja selle inimese omastel on õigus koeraomanik kohtusse kaevata.

Mupo pidavat vist kontrollima räämas aedasid, miks siis mitte koeri, kes pidevalt rahulikke jalakäijaid häirivaid?

Nõukogude-ajal mõtlesin, et koerad on ka stressis, sest me elasime ju ebanormaalses ühiskonnas, kus paljud inimesed üksteise järel nuhkisid ja üksteise peale kaebasid. Mis siis nüüd viga on? Kas Toompea ülbus ja hoolimatus on koerad jälle stressi ajanud?

Elasin aedlinnas ka siis, kui ma Ameerikas viibisin. Ja päris mitmel korral, ning mitmes eri paigas. Jalutasin sageli ilusate majade vahel, kus enamasti mingeid piirdeaedu kõnnitee ääres ei olnudki. Oli vaid muruplats ja asfaldiriba auto jaoks. Nii mõnegi maja ees istus koer, kes vaatas mind üsna sõbralikult või ei teinud minust väljagi, ükski ei tormanud mu peale haukuma. Ma polegi kuskil mujal näinud nii rumalaid ja vihaseid koeri nagu meie linnades. Ehk oskab mõni loomapsühholoog ära seletada, miks see nii on? Äkki oleks vaja koeraomanike hulgas rohkem selgitustööd teha, et meiegi «koerakultuuri» natuke arendada?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles