Robert Kitt: teeme Eestist anti-banaanivabariigi

Swedbank Eesti ettevõtete panganduse juht Robert Kitt. Foto: Peeter Langovits

Et Eesti korda teha, tuleks vähendada Eesti sõltuvust ühest suurest otsusest või tegurist, leiab presidendi mõttekoja liige, Swedbanki ettevõtete panganduse juht Robert Kitt, arutledes presidendi aastapäevakõnes tehtud üleskutse üle.

Teeme Eestist anti-banaanivabariigi

Vabariigi President kutsus oma aastapäevakõnes üles «tegema Eesti korda» ning viitas võimalusele, et aastast 2020 (kui algab EL uus eelarveperiood) võivad Eesti toetused oluliselt väheneda või sootuks kaduda. President võrdles oma kõnes Eestit metsmaasikaväluga: metsmaasikad on väikesed, väga head ja ei paista kaugele välja. Kui neid välul aga palju on, siis jagub head kraami pikaks ajaks.

Ärme keskendume ühele

Kõige suurem probleem sotsiaal-majanduslikes küsimustes on kontsentratsioonirisk ehk tulemuste sõltumine ühest otsusest, hinnast või nähtusest. Maakeeli nimetatakse kontsentratsiooniriski ka banaanivabariikluseks – heaolu sõltub sellises riigis ühe kauba, täpsemalt banaanide hinnast. Oleme vast kõik seda meelt, et banaanivabariiklus on viimane asi, mida me Eestile sooviks. Otse vastupidi, Eesti kordategemine tähendab minu jaoks seda, et Eesti edu sõltuvus ükskõik millisest üksikust tegurist oleks minimaalne.

Katse-eksitusmeetodiga jõuab kaugemale

Vähese kontsentratsiooni esmaseks ühisnimetajaks erinevates eluvaldkondades on kindlasti arvamuste mitmekesisus ja sallivus – mida rohkem eriülbalisi mõtlejaid ja kaasarääkijaid, seda parem. Seega on aina kasvav kodanikuaktiivsus ainult tervitatav.

Teiseks tuleb teha pidevalt väikeseid otsuseid, mitte pikalt oodata ja ellu viia vaid suuri muudatusi. Ükski idee pole kaitstud ebaõnnestumise eest ning väikeste sammudega liikudes saab valitud kurssi pidevalt parandada. Olen veendunud, et iga praktiku jaoks tuntud katse-eksitusmeetod on palju kestlikum, kui pseudoteadusliku planeerimise abil teostatavad revolutsioonilised muudatused.

Riigivalitsemises on kahtlemata märksõnadeks demokraatia, vabakond, arvamuste mitmekesisus ning tasakaalustatud riigivalitsemine. Tahan elada riigis, kus kellegi arvamust ei ignoreerita. Selleni aitab meid võimu detsentraliseerimine ehk otsustamise viimine omavalitsuste tasandile, kes saavad inimese lähedal teha just nendele inimestele sobivaid valikuid. Pädevate otsuste tegemiseks peavad aga omavalitsused olema piisavalt kompetentsed ning tugevad. Tänane olukord, kus iga 3000 elaniku kohta on üks omavalitsus (üle 200 omavalitsuse 600 tuhande inimese kohta, kes elavad väljaspool viit (suur)linna) ei ole jätkusuutlik.

Avatud meel riigirahanduses

Majandus ja rahandus on võib-olla kõige kujundlikumad näited kontsentratsiooniriski halbadest külgedest ehk banaanivabariiklusest. Lõuna-Euroopa võlakriisis virelevad riigid on sõltuvuses oma võlakoormast ning selle teenindamisest. Nad ei ole oma otsustes enam vabad.

Eesti on rahanduslikult sõltumatu: nii meie valitsuse kui ka erasektori laenud ja säästud on samas suurusjärgus. See on väga oluline eelis suvalises kriisiolukorras. Laenates aga presidendi kõnest 2020. aasta perspektiivi – kui tundlikud me euroraha saamise või selle rahavoo katkemise suhtes oleme? Tuleb arvestada, et ca kuuendik riigieelarve tuludest on täna seotud eurotoetustega – me ei ole selgelt valmis selle rahavoo kadumiseks. Eesti ettevõtjad on selles kontekstis väga karastunud, kuid ka riigirahanduses tuleb avatud meelega hakata otsima alternatiive või asuda välja töötama «plaani B» oma kulutuste vähendamiseks.

Mitmed väikesed otsused on paremad, kui mõned suured

Analoogseid toimimismehhanisme võime leida peaaegu igast eluvaldkonnast. Hariduses oleme paljuski sõltuvad riiklikest programmidest ja valikutest (kasvõi õppekavade osas) – kas poleks mitte adekvaatsem tihendada konkurentsi erakoolidega? Ja miks on võimalik riigi raha eest õppida vaid Eesti ülikoolides, mitte Harvardis, Oxfordis või Helsinki Kauppakorkeakoulus?

Eratervishoid on Eestis olemas, kuid millegipärast peavad arstid oma palgasoovide läbisurumiseks nädalaid streikima. Nii hariduses kui ka tervishoius oleme täna vägagi sõltuvad kesksetest otsustusmehhanismidest, mis dikteerivad turu pakkumist. See võib küll efektiivsuse tagada, kuid valede otsuste korral on probleemid pikaajalised ning raskesti ravitavad.

Siinkohal on oluline sisse tuua vaba konkurentsi ning eraettevõtluse roll ühiskonnas. Ettevõtjad riskivad pidevalt oma kapitali ning ajaga, luues lisaväärtust ning töökohti. Eestile on äärmiselt oluline tööandjate mitmekesisus, et meie tööturg ei sõltuks ühest või vähestest ettevõtetest. Näiteks sulges Nokia kriisiajal ühe oma tehastest Rumeenias, mistõttu kaotas töö korraga 2200 inimest – see on ehe näide banaanivabariiklusest ettevõtluses, riskist, mida Eesti ei tohiks võtta. Tagantjärgi tundub õnneliku õnnetusena BMW otsus rajada 10000 töötajaga tehas 2000ndate keskel Eesti asemel Ungarisse – mida oleks tähendanud selle tehase sulgemine 2009. aastal Eestile? Eelneva tõttu tuleks lõpetada ka nn «teadmistepõhise majanduse» otsingud ning väärtustada selle asemel laiapõhjalist majandust, kus tööd leiavad mitmesuguse ettevalmistusega (ja mõnikord ka ilma ettevalmistuseta) inimesed.

Laiapõhjalise majanduse ning aktiivse ettevõtlusega on võimalik teostada korraga nii Karl Marxi kui ka Milton Friedmani unistused: töötajatest ettevõtjad võtavad vastu otsuseid ning nad opereerivad täieliku turumajanduse tingimustes.

Rohi töö ja tööjõu puuduse vastu?

Eesti ligi kümneprotsendiline tööpuudus võib olla täna küll Euroopa Liidu keskmisest madalam, kuid see ei lohuta mitte kuidagi miinimumpalgaga rabelevat üksikema. Meil on ca 40 000 (Eestis on kokku ca 75 000 töötut, millest ca 35 tuhat ehk 5 protsenti tööjõust loetakse normaalseks tööpuuduseks) kätepaari, kellel pole täna kodumaal rakendust ning kes unistavad Soome tööleminekust sealse sotsiaalse turvavõrgu pärast. Neil inimestel ei ole Eestis hea elada ning nende väljarändesoov on arusaadav. Meie rahva ja keele säilimise pärast ei saa aga pikema aja jooksul sellist väljarännet lubada. Paraku ei ole siin lihtsat lahendust: vaja on palju väikeseid otsuseid, mis käegalöönutel jälle silma särama lööksid ning neid Eestit uhkusega oma maasikaväluks nimetama paneks.

Igaüks saab ise enda eest otsustada

Pidades silmas sõltumatust oma tulevikuväljavaadetes, tuleb mõista, et riik ongi kõik inimesed, kes seal elavad. Mitte «nemad Toompeal». Ehk tükk vastutust on meil kõigil – nii selle eest, missuguseks kujuneb Eesti kui ka selle eest, milliseks meie endi tulevik.

Kõigepealt ei tohi unustada, et oleksid oskused, millega saaks teha kodumaal huvitavat ning tasuvat tööd – tee tarkade valikuteni eluala valikul algab juba vara, nii kodus kui koolis. Teiseks tuleks püüda koguda piisavaid sääste, mida hädaolukorras kasutada. Jah, meie elatustase pole veel kaugeltki selline, mis lubaks igaühel sissetuleku kõrvalt säästa, ent oma rahaasjade planeerimisest on võita igaühel – see aitab vältida tarbetut kulutamist, mis omakorda viib lõpuks loogiliselt ka säästmisvõimekuse kasvuni. Kolmandaks ei tohi unustada inimlikkust ja inimesi – turvatunne ja hoolimine oma lähedaste näol aitab sõltumatuse koormat kanda. Sest koorem see ju on – palju lihtsam on otsida vastutajat ja abilist vaid väljastpoolt, ilma ise pingutamata.

Kokkuvõttes saab Eesti olla edukas vaid siis, kui ta ei ole olulisel määral sõltuv ühestki välisest asjaolust. Me ei saa lubada rahvuslikul tasandil loteriisid, panustades ühte BMW-tehasesse või hakates kõik kinnisvaraarendajateks. Viimase osas on kogemus õnneks valusasti ka õpetanud.

Me vajame palju väikesi otsuseid oma elujärje parandamiseks ning sotsiaalselt vähekindlustatute järeleaitamiseks. Ehitame üheskoos Eestist anti-banaanivabariigi, mille heaolu õitseb sõltumata banaanide (või BMWde või nafta) hinnast maailmaturul.