Poliitikauuringute keskuse Praxis analüüsi kohaselt domineerisid rahvakogus kaks ettepanekut, kuidas muuta valimisringkondi ja viis, kuidas muuta valimiste korraldust. Postimees palus politoloogidel analüüsida, mida nende ideede rakendamine tegelikult Eestis kaasa tooks.
Arutelust võtsid osa Rein Toomla (TÜ), Tõnis Saarts (TLÜ) ja Rainer Kattel (TTÜ).
Eestis kehtestatakse üks üleriigiline valimisringkond – kõik valijad saavad valida kõikide kandidaatide seast.
Toomla: Esimesed kümmekond kandidaati koguksid umbes 90 protsenti kõikidest häältest, viimased kandidaadid saavad riigikokku väga väikese häälte hulgaga. Tekib valijate tohutu rahulolematus, et kuidas nii vähese häältehulgaga on riigikokku saadud, kuid sellega on võimalik pikapeale harjuda.
Saarts: Suure tõenäosusega tooks see kaasa selle, et suuremad ning tuntumate kandidaatidega erakonnad saaksid veelgi enam hääli ning valimiskampaanias rõhutataks enam isikutele, kui erakondadele ja nende ideedele. Lisaks sellele hakkaksid populaarsemad häältemagnetid, kes saavad mitme isikumandaadi jagu hääli, oma häälte ülejäägi arvelt sisse vedama kandidaate, kes nii populaarsed polegi.
Kattel:Kui võõrandumine poliitikute ja valijate vahel on oluline teema, siis vaevalt see ettepanek olukorda paremaks muudab. Pigem vastupidi, see kontsentreeriks veelgi enam poliitilist protsessi Tallinnasse, sest siin on kõige rohkem valijaid - järelikult on kõige mõttekam just siin või suuremates linnades kampaaniat teha.
Eestis kehtestatakse 101 ühemandaadilist valimisringkonda, kus iga ringkond valib riigikokku oma esindaja.
Toomla: Umbes paarikümne aasta pärast on riigikogus kaks erakonda. Esimesel valimisel pääseb parlamenti väga palju kohalikke poliitikuid, keda mujal suurt ei tunta.
Saarts:Sisuliselt tähendab see majoritaarse valimissüsteemi kehtestamist, mis võib erakonnakonkurentsi veelgi kitsendada. Eelisseisundis on suured erakonnad, kes võivad ka hakata endale soodsaid ringkondade piire joonistama ning nii oma võimupotentsiaali kindlustama. Kui soovime edaspidi näha parlamendis veelgi vähem erakondi, siis kindlasti tuleks see süsteem sisse viia.
Kattel:See teeks valimisi ja laiemalt poliitilist diskussiooni läbipaistvamaks. Tõenäoliselt tõstaks see ka poliitikute vastutust, eriti kui ei toimu parteisisest häälte ülekandmist: järgmistel valimistel peab konkreetne kandidaat oma tegude eest vastust andma.
Kaotatakse e-hääletamise võimalus.
Toomla: Ilmselt ei juhtuks suurt midagi, valimisosalus võib natuke langeda.
Saarts:Võibolla langeks veidi valimisaktiivsus ja just paremerakondadele antud häälte arv. Mõju poleks aga siiski nii märkimisväärne, et seniseid jõuvahekordi Eesti poliitikas oluliselt mõjutada.
Kattel: Seni, kuni eksisteerib digitaalne lõhe ja kõigil ei ole ligipääsu e-vahenditele, on tõepoolest võrdlemisi kummastav, et rakendame sellist võimalust, mis erineb tavavalimisest. Saab ju e-hääletamisel antud häält muuta, valimisperiood on pikem jms. Ka e-valimiste tulemused erinevad võrdlemisi palju üldistest tulemustest.
Hääletamine muutub avalikuks, et iga inimene saaks kontrollida, kellele tema antud hääl läks ning et saadik teaks oma valijaid.
Toomla:Valija teab niigi, kelle poolt ta hääletas. Selleks, et seda saaks kontrollida, peab valija vastavale sedelile kirjutama oma isikuandmed. Siis pole valimised enam salajased. Samuti - kui saadik teab konkreetselt oma valijaid, siis valimised ei ole enam salajased.
Saarts:Paljud loobuksid sel juhul valima minekust. Hääletuse salajasuse nõue on demokraatlike valimiste alusprintsiip, mille eiramine tõstaks Eesti kohe pigem mitte-demokraatlike riikide kategooriasse.
Kattel:Ma arvan, et see rikuks põhilist demokraatlikku põhimõtet: ma võin valida keda tahan ja mind ei ole võimalik minu valiku eest kuidagi karistada. See on äärmiselt oluline demokraatlik põhimõte, mille muutmine ei muudaks kindlasti midagi paremaks, vaid vastupidi.
Riigikogu korralised valimised toimuvad ilusa ilma tõttu juunikuu esimesel laupäeval igal neljandal aastal.
Toomla: Võib olla on siis ilm liialt ilus. Kuid märtsi algusest võiks valimised küll pisut kevade poole nihutada.
Saarts: Pole tuvastatud olulist seost aastaaja ja valimisaktiivsuse vahel, mistõttu mingit märgatavat muutust see ei tooks. Valimisaktiivsust mõjutavad pigem muud tegurid, kui ilm ja aastaaeg.
Kattel:Ma arvan, et ei ole vahet, millal valimised toimuvad.
Riigikogu ja KOV volikogude valimised viiakse ühele päevale.
Toomla: See olekskeeruline erakondadele ja teistele poliitilistele ühendustele ja ka valijale. Osa valijaskonnast satub kindlasti segadusse, kuid pikapeale – nelja kuni viie valimistsükli pärast – ollakse ära harjunud.
Saarts: Sisuliselt tapaks see kohalikud valimised kui omaette valimised, mis on ikkagi suunatud ennekõike kohalike probleemidega tegelemiseks. Erakonnad keskenduks mugavuse ja nähtavuse seisukohast pigem suurtele ja üleriigilistele teemadele ning kohalik kampaania jääks teisejärguliseks. Peale selle tugevdaks see pigem suuremate erakondade positsioone, kes suudavad parlamendivalimiste kampaanias paremini pildile pääseda, mistõttu neid valitaks ilmselt rohkem ka kohalikel valimistel.
Kattel: Ma arvan, et on hea, et need on eraldi aastatel, sest teemad ja probleemid on erinevad ja neid peabki eraldi arutama. Samuti võimaldab see valijatel näidata, kas ollakse rahul võimulolijatega või mitte.
Iga kahe aasta tagant korraldatakse vahevalimised, kust on näha saadikute toetus. Ebapopulaarsed saadikud vahetatakse välja.
Toomla: Selline muudatus kasvataks järsult populistlike loosungite ja lubaduste osakaalu.
Saarts: See looks olukorra, kus meil ei möödu aastatki, kus poleks valimisi. Meil on juba kolmed valimised ja kui veel valimisi lisaks korraldada, siis tavavalijal kaob lõpuks üldse järg käest, mis valimised parajasti käivad. Puhtalt vaid ebapopulaarsete saadikute väljavahetamisele suunatud valimised juba ise negatiivse alatooniga, nõudes negatiivset ja laimavat kampaaniat. See muudaks Eesti poliitika veelgi kurjemaks ja ärapanemisele suunatuks.
Kattel:Põhimõtteliselt ei pea korraga tervet riigikogu valima, võib tõepoolest iga kahe aasta tagant kolmandiku välja vahetada. See annaks valijatele sagedamini võimalust oma arvamust väljendada. Samas tähendaks see alalist kampaaniat, mis ilmselt ainult võõrandaks valijaid poliitikast.