Kätlin Kaldmaa FOTO: Erakogu

Lõpetasin eile romaani. Ei ühtegi sõna, lauset, lõiku enam, mille kohendamine oleks midagi enamat kui kosmeetika. Kirjutasin seda kolm aastat. Kõik algas täiesti süütult, kui teist korda poolkogemata Islandile sattusin. Üks väike novell hakkas kasvama ja aina kasus ja kasus ja nii see läks. Aasta jagu uurimistööd, hunnikute kaupa märkmeid, kuhjade kaupa raamatuid – kõik selleks, et see ajukäärudest ja vereringest läbi lasta, ühel hetkel võimalikult põhjalikult ära unustada ja lihtsalt kirjutada, kirjutada, kirjutada. Selle aja sees on mul ilmunud veel kaks raamatut ja tõlkinud olen umbes viis raamatut.

Miks nii? Miks mitte panna kogu oma kirjutamise aeg ühele kaardile, st ühele raamatule? Aga sellepärast, et kirjutamine ei allu Exceli tabeli reeglitele, st maksimaalsele ratsionaalsusele, ning üks ja sama teema otsib väljendust erinevates vormides. Ausõna, ma võitlesin päris kõvasti vastu sellele, et keset romaani kirjutamist hakkasid välja ronima mingid luuletused.

Õnneks märkasin targemate käest uurida, kuidas selle romaanikirjutamisega nüüd õigupoolest on, ja Islandi kirjanik Kristín Steinsdóttir, kes on kirjutanud igasugu raamatuid, rääkis mu küsimusele islandi kombel vastuseks mõistujutu sellest, kuidas tema seisis kord sarnase dilemma ees ja otsustas siiski selle vahepealse asja ka üles kirjutada – ja ennäe imet! Pea see juhtuski, et see kentsakas tegelane mõne aja pärast tema romaanigi sisenes. Siis ma enam ei võidelnud ja läks nõnda, et peagi on võimalik lugeda iseäralikku triloogiat, mis koosneb luulekogust, lasteraamatust ja romaanist. Kõik omavahel läbi põimunud niihästi temaatiliselt kui ka tekstuaalselt. Esimesed kaks on juba ilmunud.

Tõlkimine mulle aga meeldib, olen seda teinud pikki aastaid, ja oskusi ei saa lasta rooste minna. No ja selle kõige vahele ja ümber jääb lugemata arvul töötöötunde, ikka päevas 10–14, vahel rohkemgi. Sellise töötegemise kõrvalt aga ei kirjuta suurt midagi. Sellise töötegemisega on inimesel kaks olekut – töö ja surm. Tööd tuleb teha selleks, et osta aega. Aega on vaja selleks, et kirjutada raamatut. Puhkust kui sellist olemas ei ole. Ei ole nädalavahetusi ega mingit nelja nädalat. Ühe suvise nädala olen ikka valutava südamega lubanud. Hajutamaks hirmu, et muidu ei ole enam midagi valutada.

Minu põlvkonnal on romaanidega natuke kehvasti läinud. Üksikud erandid kõrvale jättes on need alles viimastel aastatel tulema hakanud. Murrangu lastel ei ole selleks lihtsalt aega olnud. Me oleme fifty-fifty-inimesed, kes on elanud pool elu sotsialismis ja pool elu röövkapitalismis. Kõik lõhuti ära. Kõike tuli otsast peale alustada. Elu maal lasti esimesena põhja, ja meil ei jäänudki muud üle kui koguneda linnadesse, sest seal oli töö. Me oleme oma kodus esimese põlve immigrandid. Nagu need, kes praegu lähevad Eestist ära. See tähendab, et meil ei ole olnud aega sellisteks aegaviitvateks lõbustusteks nagu romaani kirjutamine. Meil on olnud lapsed kasvatada ja laenud maksta. Keegi ei andnud meile kohta, kus elada.

Mõne aasta eest kirjutasid romaane põhiliselt pensionärid ja koolitüdrukud. Arvestades žanri ajamahukust on see täiesti arusaadav. Pensionäril on talvel pikad pimedad päevad, ongi hea vaikselt omaette nokitseda, ja eakaaslased saavad mõnuga lugeda. Romaane peab olema kõigile vanuseklassidele. Koolitüdrukutel jälle on vanemad, kes nende eest hoolt kannavad, ainult et need romaanid jäävad enamasti tasemelt nõrgakesteks ja haardelt kitsaks – kust noorel inimesel seda laia vaadet ikka võtta. Ning ehkki ma ei ole sugugi päri sellega, et 14-aastastele kirjutavad 14-aastased, on see parem kui mitte midagi. Vähemalt kirjutavad omad omadest ja selleks, et kunagi tuleks mõni igavesti hea romaan, peab aluspõhi olema lai.

Kui Šotimaal 1970ndatest alates oma kirjandust toetama hakati, tehti seda süsteemselt ja ettevaatavalt. Alustati luulest ja teatrist. Need on n-ö odavamad variandid, loomise mõttes. Kui raha vähe. Teater aga hakkab raha sisse tooma ja kirjanikku toetama, et ta saaks end ka teistes žanrides teostada. Kaheksakümnendateks saadi romaan juba niimoodi vedama, et siiamaani pole jäänud pidama. Meie oleme ikka alles seal luule juures. Kakskümmend aastat ja ikka muudkui luuletame ja luuletame. Pagana hästi luuletame, aina paremini luuletame, seda tuleb tunnistada. Ent ehk oleks juba aeg töötada välja meetodid, kuidas toetada pikaajalist järjepidevat loomisprotsessi. Sest on ju selge, et vähem kui miljonilise lugejate arvu juures autoritasud piisavat kindlust tooma ei hakka.

Kunstiinimesi laiemalt, nende hulgas ka kirjanikke on kombeks sõimata muiduleivasööjateks ja rahva raha raiskajateks. Tegelikkuses on asi otse vastupidine ja kirjanik kuningas, kes annab tööd tervele armeele. Kui kirjanik raamatu valmis saab, tuleb kõigepealt mängu kirjastustoimetaja, kes tema raamatuga nõnda kaua tegeleb, kuni see raamatu kujul kauplusse jõuab, ja omajagu sealt edasigi. Siis tuleb keeletoimetaja, lasteraamatu puhul järgmiseks illustraator, kellel jagub tööd ikka mitmeks kuuks – juhul kui tehakse korralik raamat –, romaani puhul jääb see aste vahele ja töö läheb edasi küljendaja ja kujundaja kätte, kes mõtlevad läbi kõik kauni ja mõjuvõimsa kujunduse elemendid ja peavad trükikojaga läbirääkimisi, et need õige kuju leiaksid. Nüüd astub mängu trükikoda, kus ühe raamatuga katsub jõudu terve rida erinevaid töötajaid trükkalist pakkija ja autojuhini välja. Edasi tulevad hulgilaod, kust raamatud eri suundades teele saadetakse, ja kaubandusvõrk laiemalt, mitte ainult need kaks ketti, kes meie kaubanduskeskusi kirjavaraga kaunistavad – kaubatundjad, tellijad, müüjad. Ning alles siin astub mängu lugeja, kellel on viimaks ometi võimalus enda soovi järgi raamat välja valida. Rääkimata raamatukogudest, sellest ääretult olulisest rahvahariduse alustalast, kus töötab tuhandeid inimesi ja mis teenindab sadu tuhandeid.

Selle aja peale on raamat tegelikult juba mitu kuud teel olnud. Ja paberitootjatest me veel ei rääkinudki. Metsalangetajatest, metsaistutajatest, seemnekorjajatest, mullaharijatest. Nii et kui kõrgemad instantsid otsustavad lõpetada eestikeelse paberraamatu toetamise, jääb selle tagajärjel tööta sadu, kui mitte tuhandeid inimesi.

Või võtame teatri – Eesti on teatririik. Tuhanded inimesed käivad iga päev etendusi vaatamas, olgu kodu-, olgu välismaiseid. Kust tuleb teatritekst? Kirjanikud annavad tööd õmblejatele, lavaehitajatele, lavastajatele, lavakunstnikele, näitlejatele, kangakudujatele, lillemüüjatele. Kust tulevad filmid? Suur hulk neistki põhineb – kir-jan-du-sel. Ja üldse – miks ei võiks teatritükid esietendusel üles võtta ja siis Youtube’i üles riputada? Milleks neid kümneid, sadu kordi uuesti etendada? Iga viimane kui inimene saaks sobival ajahetkel taskust oma e-seadme urgitseda ja – voilà! – etendust vaadata just seal, kus süda lustib, ja just nii kaua, kui hing ihaldab.

Mis edasi? Järgmine romaan on mind jälitanud enam kui aasta. Struktuur on paigas, esimesed peatükid ka, nüüd pole muud kui tööle. Eks ole. Ainult üks väike aga on selle juures. Enam hästi ei jaksa. Ei jaksa töötada täiskohaga ja kirjutada täiskohaga. Sest muidu ei ole mõtet kirjutada. Kellele on vaja järjekordset poolfabrikaati. Kui kaua järgmise raamatu kirjutamine võtab? Seda ei anna Exceli tabeliga prognoosida, aga aasta vähemalt. Pigem rohkem.

Veel hullem on, et mitte ainult järgmine, vaid ka kolmas ja neljas romaan on mu sees kuju võtnud. Kõik need tahavad aega ja mitte midagi muud kui aega. Hakkasin mõttes koostama kuulutust. «Otsin aastaks nägusat rikast meest. Norskaja ei sobi.» Ei, liiga nõudlik ei saa olla, võtame nägusa maha. Aasta ka. Äkki läheb ikka kauem. «Otsin rikast meest. Norskaja ei sobi. Olen vähenõudlik ja sõbralik. Ei tee süüa, ei korista. Pesu pesen, ei triigi. Ei vaata võõraid naisi/mehi. Valdan võõrkeeli, nii et võib olla ka välismaalane.» Samas. Kui on eraldi magamistoad, ei ole norskamisest midagi. Siis pole ka vahet, mis soost inimene on. «Otsin rikast meest/naist. Olen vähenõudlik ja sõbralik. Ei tee süüa, ei korista. Pesu pesen, ei triigi. Ei vaata võõraid naisi/mehi. Valdan võõrkeeli, võib olla välismaalane.» Samas. Ma olen kuulnud, et mõned koerad on hästi rikkad. Selline võib ka olla. Saab jalutamas käia ja. «Otsin rikast koera. Olen vähenõudlik ja sõbralik. Annan süüa ja jalutan. Hooldaja võib kaasa võtta. Valdan võõrkeeli, võib olla välismaalane.» Ehkki elu on näidanud, et koerad ja väikesed lapsed oskavad kõik eesti keelt.