Aednik ja jäämurdja

Heino Kiik Foto: Peeter Langovits

Hüvastijätukiri Heino Kiigele.

Heino! Täna saadetakse su põrm Kaarli kirikust ­Acheroni vetele. Sinu hing võib seda kõike jälgides mõelda: kui väike on mu viimne lootsik! Pähklikoor selle laeva kõrval, milles sa jäistest või tormistest elumerelainetest läbi murdsid. Su hing võib mõelda aga sedagi, et just niisugune tammine laevuke sobib lõpetuseks ühele loojale, kellel pikk elu elatud ja kes – nagu Vargamäe Andres oma viimsel asemel, küüni heintel end välja sirutanud – võiks jumalamehe kombel öelda: «Issand, nüüd lased sa oma sulase rahus minna, sest mu silmad on su õnnistust näinud.»

Aga jah, omaenda elus ja eelmise sajandi teise poole eesti kirjanduselus olid sa korraga aednik ja jäämurdja. Niisugune kummaline kooslus istus sinu sees, mida dokumenteerivad sinu kokkuarvamatuna tunduvad päevikud (1976–1990) ja mälestusteraamatud. Päevaraamatutes avaneb su enda, sinu eluaja ning sinu loomingu lugu. Neid võib tõesti võtta kui aedniku ülestähendusi mulla kooslusest, taimede kasvust, parasiitidest, ilmastiku muutustest – ainult et need käibivad sinu lähi- ja ühiskonnas toimuva kohta.

Inimesi, kellega kohtumisi ja kelle ütlemisi sa registreerid, koguneb nii palju, nad jagunevad nii erinevatesse leeridesse, et mõjuvad otsekui raamatust raamatusse valguva eluromaani tegelaskond. Mõnd seesugust teost oledki kutsunud dokumentaalromaaniks. Kas sinu juba surnud või veel elavad kaasteelised kunagi sulle öeldut kinnitavad, heaks kiidavad või laidavad, on omaette küsimus. Iga mäletaja või päevikupidaja peab arvestama sellega, et teiste lausutu tema tekstis jääb üleskirjutuseks, mille tunnistajaks ja tõekriteeriumiks on ennekõike kirjutaja ise.

Algul Moskvast abikaasa Helmile saadetud kirjade kõrval päevikupidamine hakkas sulle meeldima, nii et kui «Tondiöömaja» käekäigust sai ise intriig, siis võttis ka päevik kuju «riik ja Kiik vastamisi». «Kusagil seitsmekümnendate keskel hakkas see mulle mänguna tunduma,» oled öelnud 2003. aastal antud intervjuus. «Kirjaniku mäng selle õnnetu riigiga.

[---] Nii et ma tegin oma elust vahepääl [---] romaani. Olin ise üks tegelane, teised mängisid oma rolle.»

Mõni aasta tagasi, sinu päevikute ja mälestuste laviini vastu võttes ja seedides hakkas mulle tunduma, et see võib koguni varjutada su tegelikku kirjanikusuurust. Ehkki nõukogude võim sind kiusas – või nagu oled mitmel pool tunnistanud, koguni näljutas –, ehkki alatasa tuli sul maid jagada kuuekäänajate ja konformistidega, ei ole olnud sinust märtrit. Vastupidi, oled olnud «fataalne optimist», kui siin 1987. aasta päeviku pealkirja tsiteerida. Sinu teosed «Tondiöömaja», «Arve Jomm», «Mind armastab jaapanlanna» ja «Maria Siberimaal» murdsid end sõna otseses mõttes kirjandusväljale, nagu rajab jäämurdja enda järel kulgevat sõiduvaba väila.

Me ju teame, kuidas see käib. Laeva erilise kujuga tugev kere (aga kes meist ei mäleta sinu jõulist ja soonilist korpust, uhket peahoiakut ning gorkilike vuntsiga raamitud jonnakat lõuga ja tahtekindlat suujoont) tõuseb võimsate peamasinate toel kaldvööriga jää servale ja purustab selle oma raskusega. Sinu peamasinaks oli kirjanikumissioon, idealism ja pöörane teotahe. Kirjanik-olemine ei tähendanud sulle mitte ainult püha kutsumust, vaid ka ajaloolast, valgustajat ja tõekuulutajat.

Esikromaan «Mõedaku eelpäev» pääses trükki 1965. aasta romaanivõistluse tuules. See oli käekirjaproov, milles on aga juba eos kõik järgnevad kvaliteedid: maainimese töö ülistus ja vastuseis igasugustele segajatele. Hiljem oled tunnistanud, et kuna see lugejatele meeldis, siis mõtlesid, et kirjutad veel. Nõnda sündiski 1967. aastal romaanivõistlusel esimese preemia pälvinud «Tondiöömaja» – tõepärane ja värvikas pilt kolhoosiajastu algusest Eestis, mille ilmumise lugu (trükist tuli teos 1970) kujunes sama absurdseks nagu romaanis endas kujutatud tegelikkuski.

«See on kõige tõsisem töö ilukirjanduse alal,» oled kirjutanud enesekindlalt oma romaani kohta ja sinu kirjanduslikuks monumendiks see ka jääb. Nii nagu selles romaanis tõuseb võitjaks talueestlase visadus, nii kujuneb Arve Jommist – seitsmeosaline sariromaan ilmub 1971–1990 – lausa sõjajärgse ajastu eestlase sümbolkuju. Romaani ühe raamatu pealkiri «Elame üle. Eneseteostus» võiks vabalt kõlada, Heino, su enda epitaafina.

Aga nii nagu sa oma «Tondiöömajaga» murdsid kolhoosiajast ausalt kirjutamise tabu, nõnda murdus sinu ees jää ka küüditatutest kirjutamisel.

Sinu ema lugu «Maria Siberimaal» – aastaid vaid käsikirjana levinud, aga laulva revolutsiooni harjal 1988 tänaseni ületamatu 120 000 tiraažiga lõpuks ilmununa – on ühtlasi hümn eesti naisele, kelle kanda on olnud eluvõime kestmine ja kes seejärel, kui see püha kohus täidetud, paneb end maksma saatuse kiuste ja pälvib tunnustuse ka võõra võimu silmis.

Kolm olevat kohtu seadus. Sest kolmandagi romaaniga, «Mind armastab jaapanlanna» (1987), mille hülsipaberil paljundatud käsikirja loeti samuti aastaid lauasahtlis, heitsid sa kinda nõukogude võltsmoraalile ja tsensuurile. Tänase lakkamatust erektsioonist läbi imbunud ja erotiseeritud reklaamiilma taustal mõjub sinu «Jaapanlanna» süütu mänguna. Kuid keegi ja millalgi pidi ju need väravad avama. Ja seda sa tegid.

Veel kahe teoga lähed sa, Heino, Eesti kultuurilukku. Kõigepealt on selleks 1987. aastal kirjastuskooperatiivi – Nõukogude Eestis esimese eraosalusel põhineva kirjastusettevõtte – asutamine ning selle dirigeerimine. Oled Kupra-saagastki kirjutanud dokumentaalromaani. Mulle, kes ma Mati Hindi, Alo Mattiiseni ja Ignar Fjuki kõrval pälvisin 1988. aastal Kupra kunstielufondilt soliidse aastastipendiumi – esimese üldse oma elus! – paistab tagantjärele kogu ettevõtmine otsekui kreeklase Zorbase ehitatud palgiveeretamise liin mäeküljel, mis varises kokku sisepingete ja veerevate palkide hoost. Filmis mäletatavasti puhkes Zorbas seepeale naerma ja vihtus tantsida sirtakit. Kupra lõpp polnud nii hooletult rõõmus.

Ja siis see 1995. aastal sinu enda eestvõttel asutatud Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia, mille esimeseks ja ainsaks presidendiks sa ka said. Seegi iseloomustab sind kui jäämurdjat. Kas pean mainima veel sinu õiglustundest kantud poliitilist entusiasmi, mis viis sind «40 kirja» autorite ja tõi sind täiesti ettekavatsemata 1988. aasta «Eestimaa laulu» kõnelejate hulka? Kõiksugu väljakutsuvaid ja nii mõnelegi su kolleegile tülikaid rähklemisi on jagunud su ellu küllaga. Aga ikka selle nimel, et võiksid tagasivaates öelda, nagu sa seda «Tähelaeva» saates ka tegid: «Ma ärkan iga päev õnnetundes, et elan Eesti Vabariigis.»

Heino, selles riigis, kuhu sa ju 85 aastat tagasi sündisid, on sul nüüd olnud õnn ka surra. Aga lahkumine on igal juhul kurb, ka siis, kui tead, et iga järgmine elupäev on loetud.

Sinu viimane kirjandustegu, eelmise aasta lõpus ilmunud päevikulaadne elulooraamat oma kaasast Helmi Puurist on erakordselt sümboolne žest. See on otsekui pitser kolmele elusõnale: usk, lootus ja armastus. Kuid kõigist neist suurim on armastus.

Hüvasti, Heino!


Heino Kiik (14. mai 1927 – 22. veebruar 2013)

•    Sündis Tartumaal Avinurme vallas Lepiku talus põllupidaja ja puuanumate meistri pojana.

•    Haridus: Vadi algkool 1935–1941, Mustvee gümnaasium 1942–1944, Räpina aiandustehnikum 1945–1947, Eesti Põllumajanduse Akadeemia 1947–1956. Diplomeeritud agronoom. Gorki-nimeline kirjandusinstituut ja üleliidulised kõrgemad stsenaristikursused 1974 –1975.

•    Töö: Agronoom Viljandi konservitehases ja sovhooside ministeeriumis; agrobioloog ja pargiaednik TPedIs ja Hiiumaal kolhoosis Rahu Eest; ajakirjanik Talurahvalehes, Rahva Hääles, Noorte Hääles, kirjanduslik kaastööline Edasis; ajakirja Sotsialistlik Põllumajandus vastutav sekretär. Aastatel 1962–1963 ENSV põllumajandusministeeriumi propagandaosakonna juhataja. Vabakutseline kirjanik 1963. aastast.

•    Teoseid: romaanid «Mõedaku eelpäev» (1966) «Tondiöömaja» (1967/1970), «Arve Jomm» (1971–1990), «Elupadrik» (1986), «Mind armastas jaapanlanna» (I 1987, II 1990), «Maria Siberimaal» (1985/1987). Üle kahekümne päeva- ja mälestusteraamatu. Viimane ilmunud teos – dokumentaalromaan «Legend Helmi Puur» (2012).