Margus Mikomägi: ükskord – kui mõte terve – ükskord on Eesti riik

Margus Mikomägi Foto: Toomas Huik / Postimees

Kui riik on äriühing ja selle pidamine lõppematu Tartu maraton, kas siis on mõte terve, küsib teatrikriitik Margus Mikomägi.

Teeme Eesti riigi korda, ütles president. Viie aastaga? Ja juba me oleme tormamas. Paus on aga inimlik, ja vaheajad.

Mida me ja ma ja te oleme seni teinud? Ükskord oli loosung «Plats puhtaks» ... Kui hea teatri tunnus on see, et ta annab ühiskonnas sündivale diagnoosi, siis viimastel aastatel olen märganud, kuidas eestikeelses teatris hakkavad kaduma eesriie, vaheajad ja pausid. Teatrirahvas teab, kuidas paus kannab. Aga enne seda on tegu, tegevus ja mõte ja mitu kihti elu kindlasti.

Kui midagi sünnib, siis ei ole selle mängimiseks ja märkamiseks äkki aega. Hakkab kohe kiire. Ikka edasi, ikka kiiremini uut ja vana, aga palju ... Ülo Vooglaid on ammu rääkinud, et kiiresti jooksmine ei saa olla eesmärk. Vahepeal peaks vaatama ka, kuhu me jookseme, sisulist sihti säädma. Riik on inimeste jaoks.

Üks mälupilt on mul: ilmselt oli see üks vabariigi sünnipäev ja Rap­la vana seltsimaja fuajees, peegel selja taga, istusid Andres Ehin ja Ülo Vooglaid. See poleks meelde jäänud, aga seekord olid meestel rinnas presidendilt saadud aurahad. Uhke olin seda vaadates.

Nüüd on Andres ära ja Ülo jättis selle aasta sünnipäevakontserdile tulles auraha koju. Mul on tunne, et ta tunneb ennast siin riigis ülearusena ja üksi. Sisepagulus. Palju on neid meil, kes ennast tunnevad nagu Uku Masing ühel teisel Eesti ajal.

Oleme maailmaga kaasa ja võidu jooksmise joovastuses unustanud oma inimese ja kaotanud oskuse järele mõelda. Vabadus aga võiks tähendada ka teadmist, et me ei pea igal hetkel kartma kupjapiitsa tantsu oma seljal.

Inimesi saab ravida, mõtteid mitte. Mõte kas on või ei ole. On kas terve või ei ole.

Eesti Televisioon, üks osa rahvusringhäälingust, valis vabariigi 95. sünnipäeva pühapäeva sisse juhatama Chalice’i laulu «Minu inimesed» («võib-olla mujal ongi parem / seikle aga ära jää võõraks / koos koos koos / koos vallandame tolguseid / koos palkame spetsialistid / kuid keegi ei tee meie eest otsuseid»). Laulu esiettekanne oli Eesti Vabariigi aastapäeval 2006. aastal, ajaleht Postimees nimetas seda hiljem teiseks aastapäevakõneks.

Minu inimeste Chalice’ist on saanud Jarek Kasar. Seitse aastat on läinud. Peaaegu oleks läinud nii, et oleksime vabariigi sünnipäeval raadiotest ja Youtube’ist kuulnud tema uut laulu «Kirsti elab Reykjavikis». Loodan, et see on tulnud või tuleb kohe («eestlased on m88da ilma laiali / keegi ei tule enam tagasi / k6ik on l2inud / kes ei ole l2heb nii kui nii / ainult mina olen veel siin»). See, mida noor mees kirjutab ja laulab, on valusam kui sõnad (näiteks: «kirsti elab reykjavikis / 6pib keelt ja k2itumist / kuigi temast saab nyyd viiking / on ta eesti plikatirts»). Eriti valusaks teeb mõtte see, et ma ju tunnen seda Kirstit. Ja Jarekit – minu inimesed ju, meie parve linnud ...

Kirsti on lõpetanud kultuuriakadeemia. Ma ei rõhutaks seda, kui riigi retoorika ei maaliks usinalt pilti, et ära lähevad need, kes siin hakkama ei saa, ja need, kes arukad, tulevad tagasi nagunii. Tagasi tullakse koju. Äkki me oleme unustanud oma kodu enda jaoks koristada, et kraamimine käib ainult siis, kui tulevad külalised?  

Riigi sünnipäeval Kohilas tormas must aulatrepil mööda koolipoiss. Koolivestis, pöetud peaga, selline, kes ei püsi pudeliski paigal. Hetk tagasi oli see poiss kooli poistekooris kaasa rokkinud («Eile nägin ma Eestimaad, / paljaid rindu ja pepusid ...»). Aula uksed olid pärani. Saalitäis inimesi seisis ja laulis Eesti hümni. Ja ma pole ammu näinud nii trimmis poissi nagu seesama tormav nagamann. Ta oli seisatanud saali lõpus, vaatas üksisilmi laval laulvat suurt koori ja ma ei saanud seda nähes säilitada oma välist loomulikku lõtvust. Mu selg läks sirgeks, käed tulid taskust välja ja ma ei mõelnud sellest, mida tean hümnist, kas vaikida, muuta või laulda. Ma olin äkki päris. Ole sa tänatud, nagamann, mind eeskujuga õpetamast.

Risti vastupidi oli lugu jumalateenistusel Tallinna Toomkirikus, mille Eesti Televisioon traditsiooniliselt üle kandis. Teenistus kestis ja orel hakkas mängima eesti rahvaviisi, mis, ma usun, enamiku me rahva peas kohe seostub sõnadega «Meil aiaäärne tänavas». Kooliajast tean, see on Lydia Koidula luuletus «Kodu». See on peas («Aeg tuli. Maa ja mere peal / silm mõnda seletas – / ei poolt nii armas polnud seal / kui külatänavas!»). Neid sõnu siis ootasin ja neid ei tulnud. Viis tahtis seda luuletust, kõrvu aga jõudis üpris labaselt sõnastatud jumalakiitus.

Mõtlesin manipuleerijatele ja hümnisirgele koolipoisile. Hirm hakkas. Koidula see luuletus trükiti esmakordselt 1866. aastal. Professor Rein Veidemann peab Koidula luuletusi me kultuuri tüvitekstideks. Lydia Koidula kirjutatud on ka luuletus «Mu isamaa on minu arm». See on hümn, ilma et keegi oleks selle riigikogus seaduseks menetlenud ...

Ma ei tea, kes me tänastele usuisadele kultuuriküsimustes nõu annab, aga mingi vass on seal sees ammu.

Paar nädalat tagasi avaldas Eesti Ekspress kõrvuti kaks pikka lugu. Mis on nagu näited ENSV 1970. aastate kapitalismi kirjeldavast õpikust. Kontrastid. Üks eestlane on ketse müües miljonäriks saanud ja teine Pariisis süstides alla käinud.

Üks kangelane teenib suurusjärgus paarkümmend tuhat eurot kuus, leht võrdleb, et kaks korda rohkem kui Sandor Liive. Teine kirjeldab endise üritustekorraldaja kokkuvarisenud elu Pariisis. Loo juhtlõigus on öeldud, et isegi tänavatel elades ja kerjates keeldub ta Eestisse naasmast.

Mu kadunud ema ütles mulle kord, kui olin ennast tänasest poole nooremana täiesti untsu elanud: «Poeg, ükskõik kui kehv sul on ja kui kehv võib mul olla selle pärast, koju võid sa alati tulla, ma ootan.» Ma kuulasin teda. Uskusin. Usun.

Elu on ... olgu siin veel üks mälupilt: vabariigi sünnipäeva teleülekandes näidati mitu korda suures plaanis akadeemik Endel Lippmaad. Vana, tark, auväärne, frakis, aumärkidega, austatud. Panen sinna kõrvale oma pildi: istun silmakliinikus, tehakse uuringuid. Aeg kulub, sest patsiente on palju. Minuga koos läbib seda terviselootuse kadalippu ka Endel Lippmaa, vana, auväärne, aumärkideta. Kord on ta järjekorras minust ees, kord selja taga.

Noorukesed, ilusakesed vene õed hüüavad ta nime ja mitte miski ei näita välja, et neil oleks aimu, kelle silmad on nende käes. Mul on vanast mehest kahju, tahaks ta austusest kõikjal enesest ette lasta. Teen seda mõttes, kahjuks ja ainult, päriselt ei saa, minu eest juhivad neid järjekordi teised.

Mõtlen Elmo Nüganeni vabariigi sünnipäeval taasnäidatud filmist. Selline tunne on, et olen kasvanud koos nende noorte poistega. Sellised, millised olid nad siis ja on nüüd, kui filmi esilinastumisest on möödas üksteist aastat. Seda noorte täiskasvanuks saamist elus näinuna ma küll usun, et viis aastat on riigi kordategemiseks piisav aeg.

Anzori Barkalaja, kes juhib Eesti ainsat kõrgkooli, mille nimes sõna «kultuur», on nii mõelnud: «Meil Eestis on senimaani olnud väga jõhker kiirendus just selliste väärtuste poole nagu kasum, ülim kasum ehk liiakasu. Liiakasu on see, et ise ei anna midagi ja võtad teiselt kõik ära – vargusele üles ehitatud ärimudel. Ja muidugi on see viimane kõige ägedam ning enamasti on kõik JOKKi­s. Nüüdseks, ma usun, saadakse juba aru – kui kõik varastavad, siis mille arvelt inimesed saavad elada koos? Vähemalt noorem põlvkond, ma olen näinud, saab aru ka avatud ruumi ja avaliku vara väärtusest. Igaüks saab oma erahuve teostada ainult avaliku vara arvelt. Järelikult tuleb sinna panustada, et siis kõigil koos oleks toekam olla. Selline arusaam levib üha rohkem.»

Küllap ta teab, kui nii ütleb. Lavastaja Elmo Nüganen pani Eesti elu praeguseid suuri sümfooniaid juhtima õblukese naisdirigendi ja lapsi kantseldama pähe joonistatud naeratusega klouni. Täiskasvanud meeste häält ei olnud kuulda. Ja siis kontserdi lõpupildis suur kloun keris «punase vaiba» väikese eest kokku. Äkki on nii, et kui väikesed mängivad suuri, peaks suured väikeseid mängima. Siiralt, südant valutades ja ...


3 mõtet

•    Oleme maailmaga kaasa ja võidu jooksmise joovastuses unustanud oma inimese ja kaotanud oskuse järele mõelda. Vabadus aga võiks tähendada ka teadmist, et me ei pea igal hetkel kartma kupjapiitsa tantsu oma seljal.

•    Mõtlen Elmo Nüganeni vabariigi sünnipäeval taasnäidatud filmist. Selline tunne on, et olen kasvanud koos nende noorte poistega. Seda noorte täiskasvanuks saamist elus näinuna ma küll usun, et viis aastat on riigi kordategemiseks piisav aeg.

•    Mu kadunud ema ütles mulle kord, kui olin ennast tänasest poole nooremana täiesti untsu elanud: «Poeg, ükskõik kui kehv sul on ja kui kehv võib mul olla selle pärast, koju võid sa alati tulla, ma ootan.» Ma kuulasin teda. Uskusin. Usun.