Risto Berendson

FOTO: Mihkel Maripuu

Politsei- ja piirivalveameti peadirektori kandidaat Priit Kama on sel nädalal taas tõestanud, et parlamendi õiguskomisjon peaks enne tema kandidatuuriga nõustumist kolm korda tõsiselt järele mõtlema.

Postimees kirjutas sel nädalal aastatetagusest juhtumist, kus praegune kapo asedirektor ja politseiprefekt üritasid madalama astme politseinikena Tallinnas patrullides üht kinnipeetavat Tallinna vanglasse toimetada. Ja said Kamalt järsus toonis äraütlemise.

Lool on tegelikult veel pikem järelkaja, mis paisus tüliks koguni ministeeriumi tasandil. Ent see selleks. Seda lugu teatakse siseringkondades aastaid. Seda eelkõige lähtudes Kama isikuga seotud probleemist.

Ometi hakkas Kama sel nädalal väitma, et sellist sündmust pole olnud. Ning ajaleht peab selle avaldamise eest vabandust paluma. Siin on kaks võimalust peadirektori-kandidaadil on kas probleeme mäluga või ta lihtsalt valetab. Igal juhul teevad mõlemad neist mind Kama kandidatuuri asjus murelikuks.

Tegelikult pole see Kamal esimene katse kuulutada oma väited ainuõigeks ja paljalt selle pealt ajalehelt vabandamist nõuda. Lähiminevikust tean kahte näidet, kus Postimees avaldas mitme inimese väidetel põhineva olustikukirjelduse, millele Kama reageeris nii, et tõene on vaid tema seisukoht ja ülejäänud valetavad.

Otsesõnu, autoritaarse loomuga juht näeb end positsioonis, kus tema sõna peaks olema usutavam kui madalamate ametnike väited. See, et Kama vastaspool on selles dialoogis enamuses, ei loe.

Tegelikult on see hirmuäratav seisukoht. Seetõttu ma ei imesta, et Kama kutsutakse vanglasüsteemis hüüdnimega Hitler. Postimehel on jätkunud selgroogu vanglate süsteemis hirmuvalitsemise kehtestanud Kama psühhoterrorile «ei» öelda. Vabanduste asemel ilmusid Kama selgitused. Ent seda, mis hakkab juhtuma siis, kui Kama saab võimumasinas oluliselt võimu juurde, julgen ma ajakirjanikuna karta.

Muidugi on Kamal mitmeid häidki külgi. Ta on juhitüüp, kes ülemustele meeldib. Ta ei vaidle, viib rasked otsused pigem ise läbi, mitte ei delegeeri neid. Ta vallandab kergelt, kuid ministeeriumi tasandil seisab oma alluvate eest jõuliselt. See on tõde. Ehkki vanglate osakonnas see juhi kohati valimatu sõnavara tõttu teinekord teisiti paistab.

Tehniliselt ja poliitiliselt on Kama edutamine justkui loogiline. Isegi õiglane – varem on end korraliku riigiametnikuna tõestanud mehele poliitikas juba punast tuld näidatud. Siis, kui parlament talle õiguskantsleri ametisse kandideerimisel ühe enamhäälega «ei» ütles.

Kuid jääb veel inimlik faktor. Kas ühe isiku rehabiliteerimine peaks toimuma 6000 riigiametniku hirmuvalitsemise alla panemisega? Selles osas ma siseministri valikuga nõus ei ole.