Mihhail Lotman: mina, vietnamlane

Mihhail Lotman. Foto: Margus Ansu

Mihhail Lotman kirjutab oma ajaveebis veebruari alul Lõuna-Eestis ebaseaduslikult piiriületuselt tabatud vietnamlastest, asetades nende tabamise meediakajastuse ja üldse põgenikustaatuse laiemasse ajaloolisse konteksti.

Priit Hõbemägi kirjutas hea arvamusloo. Nagu oodata, sai vastu üle saja enamasti nördinud kommentaari. Mida siis autor öelda tahab? Et aitaksime illegaalseid immigrante? Vaevalt küll, ja autor ise seda ka rõhutab. Mõne kirjutise eesmärk aga ei ole pakkuda valmislahendusi, vaid näiteks panna inimesi mõtlema, kaasa tundma jne. Igal juhul mina praeguses postituses mingeid lahendusi ei paku ning ei ole ise kindel, et tean neid.

Sissejuhatuseks aga tahaksin meelde tuletada seda, kuidas mõned tublid Soome elanikud okupatsioonivõimu alt põgenenud eestlasi võimudele välja andsid, kes omakorda andsid nad üle Nõukogude võimudele. Ent oli ka teisi, kes peitsid ja abistasid põgenikke, juhatades nad üle Rootsi piiri. Kes olid õigemad soomlased, kas võimu- ja seadusekuulekad või need teised?

Ma ei taha siin mingit vastust pakkuda ja isegi ei rõhuta analoogiat Vietnami põgenikega Eesti metsas. Võib leida, ja nördinud lugeja juba kindlasti ka leidis kümneid põhimõttelisi erinevusi. Ent põhiline on vist siiski see, mida meelsamini ei tunnistaks: need seal Soome metsas olime «meie», aga need siin Eesti metsas hoopis «nemad». See tunne aitab väga põhjenduste ja erinevuste otsimisele kaasa.

Olgu sellega, kuidas on, aga kui ma mõtlen sellele situatsioonile, kui inimesi otsitakse koertega, on mul kerge ette kujutada (ehkki seda pole tegelikkuses kunagi juhtunud), et niimoodi otsitakse taga mind, ent ma ei suuda mitte kuidagi ette kujutada, et mina olen see, kes jälitab koertega metsas inimesi.

See dilemma tuletab mulle meelde vaidlust nn uushumanismi üle 20. aastate nõukogude kirjanduses. Kontseptsioon tekkis poleemikas valitseva revolutsioonilise halastamatuse doktriiniga, mille põhimõtted hiljem formuleeris Gorki: «Kui vaenlane ei alistu, ta hävitatakse.» Seda põhimõtet järgiti hoolikalt mittealistunud vaenlaste puhul, kuid alistunud vaenlaste korral tekkis probleem, eriti siis, kui kahtlustati, et alistumine polnud piisavalt siiras. Uus ehk dialektiline humanism lähtus sellest, et üldiselt pole «metafüüsilisi» keelde olemas, aga võimaluse korral võib teatud pehmust üles näidata. See oli kontekst, milles tekkis vaidlus kahe teeneka revolutsionääri, kuulsa kirjaniku Jevgeni Zamjatini ja kirjanduskriitiku Aleksandr Voronski vahel. Zamjatin väitis, et absoluutsed keelud on siiski olemas, näiteks ei tohi mitte iialgi maha lasta kinniseotud inimest. Selle peale esines humanist Voronski, kes muide kaitses Zamjatinit parteisiseste kriitikute eest, seisukohaga, et sellest tohiks rääkida ainult inimene, kellel on vastav kogemus (sellele võib lisada vaid, et Zamjatinil õnnestus emigreeruda ja ta suri Pariisis 1937. aastal loomulikku surma, Voronski aga arreteeriti 1935. aastal ning lasti samal 1937. aastal maha; arvatavasti polnud ta käed kinni seotud).

Ent kui meil juba on juttu vietnamlastest, tahaksin meelde tuletada Associate Pressi fotograafi Eddie Adamsi väga kuulsat fotot (1968). Siin on näha, kuidas Lõuna-Vietnami ohvitser laseb maha vangistatud vietkonglase (*Seda ja teisi artiklis käsitletud fotosid on võimalik näha Lotmani ajaveebis). Foto tekitas nördimusetormi Ameerika Ühendriikides ning juubelduse Nõukogude Liidus. Siiski ei ole kontekst nii ühemõtteline, nagu pilti vaadates võiks arvata. Tegu ei ole lihtsa vietkonglase, vaid nn «Kättemaksusõdalaste» kapteniga, kelle ülesandeks oli mitte võitlus vaenlaste vägedega, vaid Vietkongi suhtes vaenuliku elanikkonnaga, ning teolt tabatud põhjavietnamlased olid sel päeval tapnud mitukümmend rahulikku elanikku. Lõuna-Vietnami kindralil Nguyen Ngoc Loanil ütlesid närvid üles ja ta laskiski jõugupealiku maha. Selle hetke fikseeris fotograaf. Nüüd aga, kui Zamjatini-Voronski dilemma on esitatud maksimaalselt teravas vormis, arvan siiski, et ka siin on Zamjatinil õigus, igatahes ei suuda ma end siin ette kujutada ei kättemaksusõdalasena ega tema hukkajana.

Kõik see oli aga vaid eellugu, õigemini vaid esimene neist. Enne kui looga pihta hakkan, tahan rääkida teise.

Üle väga pika aja (ca 50 aastat) kohtasin oma lapsepõlvetuttavat, naabrihoovi poissi Theod (nimi muudetud). Ma poleks teda ära tundnud, aga tema minu tundis, ning pärast tere-tere, hästi-hästi vahetamist küsisin millegipärast: «Aga kuidas tegelikult läheb?» Selgus, et kiita pole. Pere lagunenud, firma pankrotis, nüüd ajab läbi juhutöödega, mille eest saab vähe raha, ja veel need neetud alimendid. Plaanib Eestist minema tõmmata, kas Soome või Iirimaale. Eesti riik ei istu talle üldse, kuid eriti kirus Euroopa Liitu ja valitsust, kes rahvalt küsimata meid sellesse mülkasse tiris. Sealt läks jutt sujuvalt multikultile, mille kohta ta ka pehmeid sõnu ei leidnud, ja sealt millegipärast hüppas jutt Vietnami põgenikele. «Trügivad siia igasugused, istugu parem kodus.» «Theo,» ütlesin mina, «sa oled geenius, kui sind poleks olemas, tuleks sind välja mõelda. Sa suutsid paari lausega kokku võtta suure osa internetikommentaariumist. Mõtle ise, sa tahad siit ära tõmmata, kuid suhtud halvasti neisse, kes tahavad siia tõmmata. Sa vihkad multikultit, aga ise igatsed elu võõraste seas. Sa jälestad Euroopa Liitu, kuid tänu temale saad vabalt endale tööd otsida kas Soomes või isegi Iirimaal. Ja mis puudutab seda vägisi tirimist, siis võib-olla mäletad, et oli ka vastav referendum.»

Nende minu sõnadega südamlik taaskohtumine lõppes. «Ma arvasin, et räägin inimesega, aga selgus, et poliitikuga,» pobises Theo. «Head õhtut sinulegi,» kostsin mina.

Põgenemine, mis kestis kakskümmend aastat

Vietnami sõda lõppes 1975. aastal USA häbiväärse kaotusega. Seda sõda ei kaotatud lahinguväljadel, vaid ameeriklaste peades ja südametes. Üheks oluliseks sõja kaotamise faktoriks sai see 1972. aastal tehtud foto.

Vaevalt leidub kogu fotograafia ajaloos kuulsamat ja mõjukamat pilti, see rabas veel tugevamini kui Eddie Adamsi foto. See valiti 1972. aasta aasta pressifotoks ning autor Nick Ut pälvis 1973 Pulitzeri auhinna. Foto mõju oli nii suur, et president Nixon püüdis leida tõendeid sellest, et tegu on kas võltsingu või lavastusega. Kümned tuhanded inimesed, kes suhtusid sõjasse soosivalt või ükskõikselt, muutusid selle radikaalseks vastaseks. Ka seda trükiti masstiraažis Nõukogude Liidus ja tõepoolest, mis võib veel selgemini näidata imperialistliku sõja koledusi: lapsed ja eriti paljas tüdruk põgenevad Ameerika sõjardite eest. Pilt muutus propagandarelvaks. Samas on see hea näide selle kohta, kuidas dokumentaalne kaader teenib suurt valet, kusjuures ilma selleta, et keegi otseselt valetaks. Igatahes polnud fotograafil Nick Util (tema õige nimi on Huỳnh Công Út) mingit valetamise kavatsust. Ta esitas terve rea sel päeval tehtud fotosid, kuid nendest valiti välja vaid see üks.

Aga me teame ka järgmisi kaadreid. Siin on üks nendest. Nagu selgus, ei jooksnud tüdruk ja teised lapsed Ameerika sõdurite eest, vaid hoopis nende juurde abi ja kaitset paluma. Sel päeval ründas Vietkongi sõjavägi Lõuna-Vietnami režiimile lojaalset küla, kus elas üheksa-aastane

Phan Thị Kim Phúc. Elanikud peitsid end alguses pagoodi (sõja ajal kehtis enamasti kirjutamata kokkulepe, et pagoode vaenupooled ei rünnata), kuid lahingutegevus ja pommid tulid pagoodile liiga lähedale ning sinna varjunud inimesed jooksid paanikas välja. Lõuna-Vietnami vägede lendur pidas neid ekslikult vietkonglasteks ning heitis napalmipommi, mis tappis kaks inimest ja haavas mitut, kaasaarvatud Phan Thị Kim Phúci. Stseeni oli filmimas ka ITNi korrespondent Christopher Wain, kellega koos nad viisid kannatanud lapsed kohalikku haiglasse.

Phan Thị Kim Phúci seisund oli kriitiline ja järgmisel päeval, kui Nick Ut teda vaatama tuli, öeldi, et ta ei jää elama. Siis viis ta tüdruku Saigoni Ameerika haiglasse, kus talle 14 tunni jooksul tehti 17 operatsiooni. Need päästsid tema elu ning järgmise pildi peal näeme tüdrukut koos «onu Nickiga» pärast ravikuuri.

Kui Vietnami sõda lõppes, sai tüdrukust imperialismivastase võitluse ikoon ja teda kasutati propagandistlikel eesmärkidel. Oma kannatuste tõttu tundis ta suurt austust arstide vastu ning otsustas ka ise arstiks saada. Kuid Vietami võimud vajasid teda sümbolina, mitte isiksusena, ja tema õpingud olid väga raskendatud.

Siiski sai ta loa õpingute jätkamiseks Kuubal, kus ta tutvus oma tulevase mehega ja nad said loa sõita mesinädalateks sotsialismi hälli Moskvasse.

Oli 1992. aasta. Kui lennuk tegi vahemaandumise Kanadas, õnnestus neil lennukist põgeneda ja küsida asüüli, mida neile ka võimaldati. Phan Thị Kim Phúc elab nüüd koos oma perekonnaga Kanadas. Ta sai uuesti kohtuda oma päästjate Chris Waini ja Nick Utiga ning 1997. aastal valiti ta ÜRO hea tahte saadikuks. Siin võib näha tema fondi kodulehekülge. Ühelt poolt on tegu õnneliku lõpuga looga, põgenemine, mis sai alguse 1972. aastal, lõppes aastal 1992. Teiselt poolt aga vaevavad Phan Thị Kim Phúci iga päev tugevad valud ja sügelus, kuid veel tugevamad armid on tema ja kogu Vietnami rahva südametes.