Sergei Metlev

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Pessimism on luksus, mida me ei saa endale lubada

Selle loo pealkiri on tegelikult parafraas Iisraeli peaministri Golda Meiri mõttekäigust. Ta sattus seda keset kõrbe asuvat pisikest riiki juhtima 1960. aastate lõpus, mil elu polnud lihtne, ohud oli suured ja lootus tundus väike. Tänapäeva Eestis on meeleolud kahjuks sarnased, kuigi meie maad midagi otseselt ju ei ähvarda. Lootus, et koos siia jäädes saame paremat luua, hakkab kaduma, väärtused ei paku enam huvi, kuna horisondil (välismaal) paistavad ahvatlevamad võimalused.

Ma olen tähele pannud, et Eesti pessimismil on kaks põhilist alussammast. Esimene on igivana väide, et eestlase parim toit on teine eestlane, ja teine on liiga kaugele ulatuvad ootused oma riigi suhtes, mis alati põrkavad kokku mõrkja reaalsusega.

Esimesest fenomenist rääkides võin tunda ennast turvaliselt – ma olen venelane ja menüüsse mind ilmselt ei võetaks. Aga tõsisemalt rääkides on ühelt poolt täiesti arusaadav, et igal rahval on olemas kordumatu iroonia, mingi huvitav viis, kuidas enda üle nalja visatakse ja stressist vabanetakse. «Tujurikkuja» on rahvusliku eneseiroonia hea näide. Samamoodi mõtlesin ka üksteise söömise jutust, kuna ise kogesin seoses eestlastega pigem vastupidiseid tundeid.

Kuid ümber mõtlema panid mind vihjed, kui noored ja täies elujõus inimesed hakkasid nimetama seda oluliseks argumendiks, et miks osta üheotsapilet Eestist minema. Nagu näiteks tööturul raskustega maadlev Carmen Palmiste, kes pärast tagasitulekut Iirimaalt soovib sinna peatselt naasta (EPL, 9.01). Ilmselt piisab ka «Võsareporteri» arhiivist, mis on selle käitumisstiili kollektsioon: tutvugem seal näiteks naabritevaheliste konfliktide klaarimise meetoditega.

Rahvastel võivad olla mentaliteedist tulenevad erinevad iseloomulikud jooned, kuid mis puutub «teiste söömisesse», siis mina, olles natuke reisinud ja välismaal elanud-töötanud, kaldun arvama, et sellest on kunstlikult tehtud oluline Eesti teema. Tegelikult on see üldinimlik nähtus, konkurents, et teistele ära teha või neid isegi kahjustada. Selles mõttes pole midagi muutunud ajast, mil üks apostlitest Jee­suse reetis.

Meie väiksus ning geograafiline eraldatus «suurest Euroopast» takistab nähtuste suuremasse konteksti asetamist, kipume arvama, et avastame uusi Eesti Nokiaid, ehkki selle asemel närime iseennast. Naljaga pooleks võiks öelda, et eestlastele meeldibki süüa eestlast, iseennast nimelt.

Küsimus on ju selles, kui palju on meie ühiskonnas üks või teine hoiak levinud. Vaadates, kui palju eestimaalased annetavad abivajajatele, kuivõrd populaarseks on muutumas vabatahtlikkus, on tolle omaduse kuulutamine meie elu mudeliks lausa pahatahtlik. Mingil hetkel hakkab see enesehalvustamine mõjuma ühiskondlikule kliimale kui mürgine gaas ja Eesti-suguse väikeriigi puhul pole vaja väga palju gaasi, et õhustik muutuks väljakannatamatuks.

Meie negatiivne enesehinnang kui üks Eesti pessimismi alussammas rajaneb paljuski emotsioonidel, stereotüüpidel ja meediapildil, kuid kodumaisel pessimismil on ka üks teine külg, mis taotleb esmapilgul objektiivsust. Paneb muretsema kasvav trend, mis väljendub selles, et aina rohkem inimesi vaatab riigi poole ülinõudliku pilguga ning esitab vastavaid küsimusi.

Näiteks: miks Eesti pension või miinimumpalk ei ole võrreldav põhjanaabrite omaga? Miks Eesti hoolekanne pole sama efektiivne nagu Taani oma? See on justkui arusaadav. Pikaajaline areng on olnud väga erinev. Kuid võrdluse jõud paneb inimesi põgenema.

Üks liikumisvabaduse võludest ongi see, et eesti inimesed saavad takistamatult valida endale uue kodu, kui nad on veendunud, et kuskil mujal on elu parem. Peamine on ju, et inimene oleks õnnelik ja tema vajadused rahuldatud. Aga mis saab Eestist, mis seeläbi jääb alati kellestki vaesemaks?

Kindlasti peab meie riik muutuma jõukamaks ja pöörama rohkem tähelepanu inimesele, mitte nii palju betoonile ja arvudele. Iga kuritegevusse või narkomaaniasse kaldunud noor on Eesti jaoks mitu korda suurem kaotus kui mõne suurema riigi jaoks. Selleks et hakkama saada ja jõukamaks muutuda, on meil aga vaja teha palju rohkem ja palju paremini kui teised.

Ajalukku on jätnud oma jälje väga paljud võimekad inimesed, kes pidasid oma elu alguses nägema tohutult vaeva ja tegema ülisuuri pingutusi, et üldse kusagile pääseda. Praegused superstaarid töötasid poodides teenindajatena või tegid mõnes filmis kümnesekundilisi rolle. Ajalugu muutnud suurkujud pidid lahkuma ülikoolist, et päästa oma perekonda näljast, nagu juhtus saksa filosoofia suurkuju Immanuel Kantiga. Neid inimesi ühendab see, et stardipositsioon oli neil null, neil polnud rikkaid vanemaid ega süllekukkunud pärandit, kuid tahtejõudu, töökust ja talenti oli külluses.

Sellise pealehakkajaga võib võrrelda Eestit. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist alustatigi ju nullist, kõik ühiskondlikud suhted ja institutsioonid tuli uuesti luua. Ja kohe kindlasti ei ole eesti rahval probleeme talendi või töökusega.

Ma tahan sellega öelda, et olgem õiglasemad ja hoolivamad oma riigi suhtes, ärgem koormakem oma riiki üle nõudmistega, mis ei ole realistlikud ja põhinevad võrdlustel, mis ei ole kohased. Me oleme ajaloo mastaabis alustanud suhteliselt hiljuti nullist ja peame seetõttu tegema rohkem tööd kui teised, saama hakkama suuremate katsumustega, nagu mahajäänud, kogemusteta algaja puhul ikka kombeks on.

Kogenematu algaja oli ka Iisrael, mida alguses mainisin. Näide, kuidas terve rahvas alustab puhtalt lehelt ja saab hakkama. Meil on paljugi ühist – oleme samuti üliväiksed, mõlemad rahvad on 20. sajandil läbinud tohutute kannatuste raja, meie naabrus ei ole alati rahulik, samas on meil mõlemal imeline kultuur, keel ja omariiklus. Iisrae­l on vaatamata kõigile katsumustele muutunud tugevaks heaoluriigiks. Võib-olla on tema edu ja ellujäämise võti selle riigi hümni pealkirjas, milleks on «HaTikva», eesti keeles «Lootus».

Eestimaalastel puudub moraalne õigus luksusele, mille nimeks on pessimism. Eesti on liiga väike, liiga noor, liiga haavatav. Neid «liigasid» on liigagi palju, et me saaks kuulutada pessimismi oma rahvusideoloogiaks. Hoiak on see, mida alati saab valida, olgu tänaval pidu ja pulmad või matus ja viletsus.