Tallinn plaanib taotleda vabariigi valitsuselt seadusemuudatust, mis piiraks vanalinnas tegutsevate kohvikute-baaride lahtiolekuaega. Taotlus, mille taga on suuresti vanalinna elanikke koondav vanalinna selts, johtub soovist, et vanalinna lärmakas ööelu ei häiriks sealsete elanike ööund.

Põhjendusi selliseks seadusemuudatuseks tuuakse teisigi: korrarikkumised, millega politsei toime ei tule, ning Briti poissmeestele vihjav peolinna maine ja selle kokkusobimatus UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva linnakeskusega. Samas on teiste Euroopa pealinnade kogemused ja tava – kas või sellessamas Briti poissmeeste pealinnas Londonis nähakse ööelu olulise tegurina ja nähakse vaeva linna elavana hoidmiseks – targu täiesti arvesse võtmata jäetud.

Just UNESCO ekspert Giorgio Piccinato, kes 2005. aastal Tallinna külastas, hoiatas, et Tallinna võib oodata muutumine Disneylandiks, kui elu linnasüdamest kaob. Linn ei ole konserv, mida saab säilitada äri- või isiklikest huvidest lähtudes. Linn on elus kooslus, mille juurde kuuluvad nii elu- kui söögikohad, nii lasteaiad kui lõbustusasutused. Ja linnakeskus on paik, mille hingamise järgi saab öelda, kas linn on elujõuline või mitte, ning ööelu on osa iga suurema linna toimetamisest.

Erinevalt muljest, mida vanalinna selts ja Tallinna linnavalitsus püüab jätta, ei tähenda vanalinna ööelu sugugi üksnes kangialustes põit kergendavaid või pimeduse varjus korrarikkumisi toime panevaid kodanikke. Selle eest, et need kaks mainitut üsna segamatult toimuda saavad, ei lasu vastutus mitte üksnes Tallinna meelelahutusasutustel, vaid ka politsei kesisel tegutsemisel. Vanalinna elanikud teavad, kui harva võib politseid selles piirkonnas liikvel näha. Selle asemel, et piirata asutuste lahtiolekuaegu, tuleks tõhustada politsei – või siis munitsipaalpolitsei – tööd.

Üsna nõrk on ka see argument, mis puudutab asutuste lahtiolekuaja seost Tallinna kui lõbulinna mainega. Need, kes vanalinna hilisel ajal kõndima sattunud, teavad hästi, et ingliskeelset laulu kuuleb seal üsna harva. Kui miski, siis on probleemiks «härrasmeeste klubid». Kui tahta muuta Tallinna mainet, tuleks alustada poolavalike lõbumajade sulgemisest.

Tallinna vanalinn on väärtus, mis väärib säilitamist, kuid mitte huvipargiks muutumise hinnaga.

Huvipargid panevad öö saabudes väravad kinni, karussellid seisatakse, vaimude maja kummitused vahetavad valged hõlstid tänavariiete vastu ja lähevad koju õhtust sööma. Linn aga elab oma elu edasi ka öösel. See on valiku koht: kas tahame, et linnasüdamest saaks huvipark, näiv tegelikkus, või hingaks see edasi elusa organismina. Kui valime viimase kasuks, peame arvestama, et elusa organismi juurde käivad peale jumekate põskede ka vistrikud – või mõnikord koguni konnasilmad.