Paavo Kangur

FOTO: elu24.ee

Postimees.ee kolumnist Paavo Kangur kirjutab, et Eesti majanduse ülekuumenemine on asendunud ülejahenemisega.

«Vabadus ja solidaarsus,» kordasid lugupeetud mehed Donald Tuskist kuni Silvio Berlusconi Euroopa Rahvapartei kongressil Varssavis. 

Vabadus, mille alus on igamehe õigus leiba teenida ja oma ettevõtet püstitada, ning solidaarsus, mille loob valitsussektori administreerimine ja mitte ainult. Eestis on nii vabadust kui ka solidaarsust.

Ja viimastel kuudel on saadud kogemus, et solidaarsust või maksuraha ühiskassasse ei teki rohkem, kui võimaldab majanduse enda maht.

Mis on viga meie väikesel Eesti majanduse?

Jämedalt öeldes on probleem selles, et majandus on aastas 2002-2004, kuid riigi kulutused on aastas 2009. Riigieelarve on lõhki planeeritud ja lähtub pigem kinnisvarabuumi-aegsest reaalsusest. Väga keeruline on harjuda uue ajaga, kus majandus mitte ei kasva 10 protsenti, vaid kahaneb suhteliselt kiiresti.

Tavalised sektorid, mis tõmbasid Eesti majanduse käima 90ndatel, nagu kinnisvara-arendus, pangandus, piimandus, metsandus ja logistikateenused põevad. Kinnisvaraarendajad kui ühed superkasvu käivitajad raporteerivad rekordilisi kahjumeid.

Eelarve kulutab raha palju kiiremini, kui see peale laekub, ning seega lähevad käiku varem kogutud ressursid.

Ülekuumenemine on asendunud ülejahenemisega.

Ülioptimistlikul 12. detsembril 2007. aastal võttis riigikogu vastu 2008. aasta eelarve, mille tulude maht on 96,275 miljardit krooni. Sellise summa kokkuajamine aastal 2009 on vaid unistus.

2004. aastal olid tulud 47,6 miljardit ja kulud 47,7 miljardit krooni. 2005 oli eelarve maht 53 miljardit krooni, 2006. aasta eelarve maht oli 61,3 miljardit krooni ja 2007 aastal 75 miljardit krooni.

On selge, et käärid Eesti majanduse suutlikkuse ja buumiga kaasnenud optimismi eelarve vahel on märgatavalt suured ja pigem kasvavad. Puudujääk on nii suur, et seda ei kata juurdelaenamine mitte kuidagi. Kuigi jah, eelarvesse raha ikka tiksub ja numbrite järgi isegi mitte kõige halvemini.

Minu arvates - kui suudetakse lähiaastatel hoida riigieelarve mahtu 75- 85 miljardi krooni tasemel, siis on see Eestile hea tulemus.

Oleks liiga palju loota ja tahta, et nelja aastaga suudetakse riigieelarve kulusi kahekordistada ja selline tempo oleks jätkusuutlik. On selge, et selline pöörane kasvutempo ei jätku. Eriti kui maailma raputab finantssurutis.

Täna peab valitsussektor üritama olla solidaarne tavalise maksumaksjaga ja erasektoriga. See oli kummaline Puerto Rico-maania või sadamalinna rikastumise maania, mis tabas Eestit ja ei haaranud enam eraisikuid, vaid valitsussektorit ennast.