Iivi Masso

FOTO: SCANPIX

Presidendi nõunik Iivi Anna Masso arutleb Postimehe arvamusportaalis presidendi aastapäevakõnes tehtud üleskutsest lähtudes, mida oleks vaja Eesti 100. aastapäevaks riigis korda teha.

Minu jaoks oleks olulisim, mille korrastust ehk parandust tahaks näha, suhtumine. Sest sellest algab kõik muu, mida on teha vaja. Suhtumine eelkõige üksteisesse, teistesse inimestesse. Ja ka oma riiki, oma töösse, oma sõnadesse, tegelikult juba iseendasse. See ei maksa midagi, ja seda saab igaüks teha. Kohe. Meil on liiga palju hoolimatust ja vaenu. Me peame inimesi rohkem austama, et siin oleks hea olla. Suhtumine, hoolimine või hoolimatus avaldub lihtsates, argistes asjades - kõik ei ole poliitika, ehkki poliitikute puhul paistavad ka suhtumisprobleemid rohkem avalikkuses silma. 

Rullnoklik liikluskäitumine, öise unerahu olematus elukeskkondades, liivatamata kiilasjää kõnniteedel, nõrk tarbijakaitse ja abivalmiduse vähesus on märgid hoolimatusest, mis paraku eraldab veel meie argielu halvas mõttes vanemate demokraatiate omast ja mille taustal on üldine austuse puudumine ligimese vastu. Sama ilming toidab meie avalikku debatti, kus sisutu vihaõhutamine asendab liig tihti põhjendatud kriitikat; see ulatub töösuhetesse, sotsiaalhoolekandesse, teenindusse. See mõjutab inimeste jõudu ja tahet midagi teha ja sedakaudu ka majanduse arengut.

Lühidalt, me peaksime õppima rohkem hoolima, kuulama, märkama, austama inimesi enda ümber - see ei maksa midagi, see ei ole isegi raske, aga see annaks meile väga palju väge juurde, kui me ainult tahaksime. Ja me peame õppima rääkima probleemidest lahmimata, valetamata, sõimlemata, konstruktiivselt. Siis on neile lihtsam ka koos lahendusi leida. 

Ja veel - viie aastaga peaks lõpuks ometi juurduma riigikeel üldkasutatava suhtluskeelena nii, et Eestis saaks tõesti igal pool eesti keeles hakkama. Kuskil mujal seda võimalust ju ei ole.