Arvan, et presidendi üleskutse Eesti sajandaks aastapäevaks korda teha ei tähenda kindlasti millegi valmis ehitamist ega olemasoleva läikima löömist. Eesti ei ole muuseum, kus viitriinides olevatelt eksponaatidelt aeg-ajalt tolm maha pühitakse ja uue kogunemist ootama jäädakse.
Pigem tähendab see meie vaimu ja mõttemallide korrastamist. See eeldab koristamise käigus paljude tarbetute asjade ära viskamist ja aegunud mõtetest loobumist, vabastades koha uutele ja värsketele ideedele, mis vaataksid kaugemale ette, kui me täna kohati kinnijooksnud mõistmises suudaksime.
Usun, et viis aastat on piisav aeg, et vabaneda iganenud arusaamadadest ja mineviku varjudest. Peaksime tõsiselt pingutama, et muutuda keeleliselt ja kultuuriliselt avatumaks.
Samuti võiksime leida nii mõnelegi olemasolevale teole või asjale uue tähenduse. Teame, et ka Eiffeli torni peeti pärast ehitamist väga inetuks ja häbiväärseks ning lammutamisele minevaks. Kuid torn muutus oluliseks seoses raadio leiutamisega.Tasuks meilgi ringi vaadata - ehk on asju, millele saaks innovaatiliselt läheneda ning lammutamise asemel uus funktsioon leida.
Saja-aastase riigina ei tohiks me karta olla teistsugune ega käituda nagu väikene poisike, kes õues mängides elab pidevalt suuremate käest kolkisaamise hirmus.