Riigipea õhtune kõne on Eesti aastapäevapeo sündmuste hulgas oodatumaid. Seda jälgitakse kodumaal ja naabruses, lähemal ja kaugemal. Selle põhjal tehakse ennustusi ja järeldusi. Selge on muidugi, et president (või tema nõunikud) ei saa käsitleda kõike: kõnetekst ei ole kummist ja esitamine peab mahtuma 25 minuti sisse.
Eks nii oli seegi kord. Mida oleksin ise rohkem oodanud?
Esiteks tähelepanujuhtimist Eesti välispoliitikale, näiteks ootusi-lootusi suhtlusest suure idanaabriga. Presidendi lootusrikkad sõnad võiksid alanud kõnelustele toimida katalüsaatorina.
Teiseks selgusid hiljaaegu ju rahvaloenduse lõplikud tulemused, mille juures meid ehmatas rahvaarvu oodatust ulatuslikum vähenemine.
Kolmandaks on murettekitav töövõimelise elanikkonna ülemäära suur väljaränne. Selle tähtsaimast põhjustest – igapäevasest majanduslikust toimetulematusest (ise küll nimetaksin seda otsesõnu vaesuseks) – oli põgusalt juttu. Sellega seoses kõlab ettepanek «Ehk võiks me sotsiaalpoliitika mudel ja reeglid olla vähemalt ajutiselt paindlikumad, et me oma inimesi aidata?» meie traditsiooniliselt parempoolse sotsiaalpoliitika taustal lausa kuulmatuna. Presidendi suust on see igatahes ootuspärane, iseasi, mida valitsus sellest arvab.
Jah, president tunnustas protestimeelse vabakonna tegevust ja Rahvakogu. Aga kas tasub ikka nii manitseval toonil öelda, et rahvahääletusel võivad läbi minna ka nn populistlikud ettepanekud? Üksikud erandlikud juhtumid ajaloos ei muuda head asja halvemaks. Väike Šveits valitseb end sel moel juba aastasadu vägagi edukalt. Manitsus kõlas pealegi veidi kohatult olukorras, mil esindusdemokraatia organi riigikogu maine ei ole just kõige kõrgem.
Täiesti asjakohane oli näpuviibutus rahva valitud valitsejatele: põhjendage ja selgitage oma otsuseid, ärge laskuge tigedusse ja labasusse.
Oli vajalikke meeldetuletusi. Selle asemel et kurta nagu «endine 19. sajandi koloonia» mineviku ülekohtu üle, peab üks pikka aega vaba ja iseseisev olnud riik vaatama tulevikku ja võrdlema end riikidega, kel vabadus ja demokraatia on loomulik asi, mitte oma kunagiste saatusekaaslastega.
Väga hea, et president tuletas meelde meie kaasaegseid maailmakuulsaid inimesi ja leiutisi. Eestlane on üldiselt kiitusega kitsi, kes veel seda tegema peaks, kui mitte president.
Oli mõtlemapanevaid hoiatusi. Tuleks olla valmis selleks, et Eesti muutub Euroopa Liidu eelarves netosaajast netomaksjaks, et ühel päeval peame mitte ainult ise hakkama saama, vaid ka vaesemate riikide arengusse panustama.
President hoiatas samuti, et 2018. aastal peab kolme inimese tööst piisama viie inimese ülalpidamiseks. Jah, tõesti. Mõtleme siit edasi: aga mis siis, kui töövõimelise väljarände suurenedes areng aeglustub niivõrd, et Eestist ei saagi niipea Euroopa Liitu netomaksjat?
Oli ilus üleskutse luua Eesti 100 aasta juubeliks sümboolne Eiffeli torn, «mis särab ja paistab kaugele». Eks me siis kodanikena kui riigi omanikena peame hakkama mõtlema, mis see küll võiks olla. Muide, see haakub kummaliselt ja uhkelt kirjakohaga Matteuse evangeeliumist: «Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas.» (Mt 5, 14).
Kõnes oli teisigi huvitavaid kujundeid. Kuigi seekord ei kuuldud tabavaid ladina sententse, kõlas idee Eestist kui ürgsest ja väiksest metsmaasikast väga südamlikult. Loodetavasti saame aasta pärast kuulda vähemalt midagi sama head.