Venemaa oli kuni eelmise nädalani suitsetajate suhtelise vabaduse kants, ent enam mitte, kirjutab Moskva-kolumnist Jüri Maloverjan.
Jüri Maloverjan: kõigi maade suitsetajatele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rõngas tõmbub koomale. Vaenlane surub peale ning varsti jätab meid sootuks eluruumist ilma. Demokraatia on küll loomult vähemuse õiguste kaitsmise mehhanism, kuid meietaolise vähemuse kohta see põhimõte vist ei kehti. Meie, suitsetajate kohta.
Läinud nädalal allkirjastas Venemaa president tubakavastase seaduse, mille järgi varsti enam ei tohi selles riigis suitsu teha ei kõrtsides, ei raudtee- ja lennujaamades ega trepikodades. Venemaa pole küll eriti demokraatlik, kuid selle hetkeni oli ta meie naabruses viimane suitsetajate suhtelise vabaduse kants. Enam mitte. Euroopas on igal pool teadagi enam-vähem sama lugu.
Eesti tubakaseadus on üldisel taustal suhteliselt leebe, kuid jutt ei ole ei Eestist ega Venemaast eraldi võetuna, vaid sellest, et kogu Euroopas ja kogu maailmaski on võitlus suitsetamise vastu läinud selgelt üle piiri ning hakkas ammu ilmutama hullustuse tunnuseid.
Jah, suitsetamine on kahtlemata kahjulik. Muidugi peaks tegema nii, et alustajaid oleks võimalikult vähem. Müügikeeld, reklaamikeeld, vastureklaam – kõik see on vajalik ja loodetavasti ka tulemuslik. Paljudes avalikes kohtades on suitsetamiskeeld otse loomulik. Suured aktsiisid – olgu, suitsetajale valus küll, kuid ka sellega saab leppida tingimusel, et see raha läheb sihtotstarbeliselt tervishoiule ja võib-olla ka spordile.
Kuid keda segavad näiteks hea väljatõmbega suitsetamisruumid lennu- ja raudteejaamades? Paarkümmend aastat tagasi sai enamasti ka lennukis suitsu teha, siis sai vaid enne väljalendu viimast mahvi tõmmata, nüüd aga, kui näiteks viietunnisele lennule lisandub veel paar tundi kokku enne ja pärast lendu, on see juba puhas suitsetaja mõnitamine. Mõttetu mõnitamine, mis kõige tähtsam, sest et tugeva väljatõmbega puuris, mis olid nagunii tehtud kõikidesse lennujaamadesse, poleks suitsetaja kedagi seganud.
Kõige valulikum punkt on aga kõrtsid. Ehk restoranid, baarid, kohvikud, pubid ja muud joogikohad. Esiteks, suitsetamine lihtsalt kuulub kõrtsis asja juurde. See on osa kultuurist, nii on sajandite jooksul välja kujunenud, ning pubi ilma suitsuta ei ole enam pubi, vaid mingi jäätisekohvik.
Teiseks, kõrts ei ole erinevalt näiteks poest selline koht, kuhu tavaline inimene on sunnitud ilmtingimata minema. Ei taha suitsu nuusutada – ära siis mine. Meile seletatakse, et suitsu käes kannatavad näiteks baarimehed-daamid ja kelnerid-ettekandjad.
Aga esiteks, ka neile on see vaba valik, kuhu tööle minna. Teiseks: jutt passiivse suitsetamise tohutust kahjulikkusest – et see olla vaat et sama kahjulik kui suitsetamine ise – on puhas müüt, hirmutis, mis ei kannata välja kergematki kokkupuudet terve mõistusega. Kujutage ette kopsude ja kõige pisikesema toa mahtude suhe, võrrelge suitsu tihedust...
Kolmandaks, kui vabal turul oleks olnud massiline nõudlus suitsuvabade kõrtside järele, oleksid need ammu ise massiliselt tekkinud. Aga ei ole tekkinud, sellepärast et ei olnud nõudlust, nagu ei ole nõudlust kütteta saunade või veeta ujulate järele, kuigi liigne kuumus ja sügav vesi on üsna ohtlikud. Või oli see nõudlus suitsuvabade pubide järele liiga väike olnud.
Kui oligi vaja seda osa mittesuitsetajate nõudmist rahuldada, samas edendada tervislikku eluviisi (viin ilma suitsuta on ju seadusandjate praeguse loogika järgi tervislik), oleks võinud anda näiteks neile joogikohtadele, kes end suitsuvabaks soovivad kuulutada, maksusoodustusi. Aga ei. Pehme soodustamise asemel surutakse meile bolševikliku halastamatusega aina uusi keeldusid peale.
Otse loomulikult on kõrtsid, kelle klientuurist suur, kui mitte suurim osa on suitsetajad, sunnitud seadusest enam või vähem elegantselt kõrvale hiilima. Eestis on tehtud suitsusaalid ja terved suitsukorrused suitsuruumide asemel, mis on seaduse vaimuga selges vastuolus. Ilmselt ka seadusetähega: kas seal paarikümne lauaga saalis on ka tõesti see seaduses ette nähtud «õhu väljatõmme vähemalt 8,4 liitrit sekundis ruutmeetri kohta»?
Inglismaal panevad mõned pärast suitsukeeldu ja majandussurutist ellu jäänud pubid kella 11st õhtul uksed ja kassaaparaadid kinni, kuid lasevad inimestel jääda. Pubi justkui ei tööta enam pubina, nii saavad vanad kunded, ette ostetud jooke rüübates, rahulikult soojas suitsu teha.
Kes Venemaal julgeb mõne «rjumotšnaja» kundesid kamandada, et mindagu välja pakase kätte suitsetama, ei kujuta esialgu ette.
Seadus, millest inimesed on sunnitud kõrvale hiilima, on halb seadus. See aga, mis paneb eriti muretsema, on poliitikute valmidus midagi moe pärast kohe ära keelata – seda positiivsete lahenduste otsimise asemel.
Suitsetamine on kahtlemata kahjulik ja mõttetu tegevus. Me teeme ka muidu üsna palju mõttetuid ja tervisele kahjulikke asju. Elame suurte linnade sudus näiteks. Aga suitsetamine on ka mõnus. Noh, teate küll, see hommikune esimene tass kohvi esimese sigaretiga ... Ja see pole siiamaani olnud ebaseaduslik. Ning inimene, kellelt võetakse tal enne olnud õigused, muutub seaduspäraselt nukraks ja vihaseks.
Tal tekib kartus, et sellega asi küll ei piirdu. Et täna ei meeldi «neile», et ta suitsetab, homme aga öeldakse talle, et ka tema hommikune kohv on liiga kange. Tuleb ära keelata. Sest teised ei kannata seda lõhna välja, see on nende tervisele kahjulik. «Passiivne kohvitarbimine», teate ju. Napsitööstus jääb seejuures puutumatuks – liiga võimas lobitöö.
Siis öeldakse, et ta peab sporti tegema. Sunniviisiliselt. Sest das Volk peab terve olema. Enne seda, muidugi mõista, nenditakse, et tal on liiga pikad juuksed. Või liiga lühike seelik. Nii ei kõlba. Pole tervislik. Ja nii loogilise lõpuni välja.
Et demokraatlikud tavad ja protseduurid ei lase sel sündida või? Aga nagu me näeme, praeguse suitsetajate mõnitamise puhul need ei toimi. On üks pisike suitsetajate partei Taanis, teine selline Austrias, peaasjalikult internetis tegutsevad suitsetajate ühendused Suurbritannias, veel mõnes riigis.
Ohjeldamatu võitlus suitsetamisega on nii moes, et ükski suur erakond ega juhtiv poliitik ei julge selle tervisehullustuse ilmsete liialduste vastu häält tõsta. Nii et mõnele võib tunduda, et demokraatia mehhanism on meie ajal pisut rooste läinud.
No mis te nüüd naerate? See ei olnud päris nali.