Juhtkiri: stabiilsust ja usaldust

Foto: Urmas Nemvalts

Poolteist aastat tagasi, 2011. aasta novembriõhtul, mil Itaalia toonane peaminister Silvio Berlusconi andis lõpuks teada tagasiastumisest, oli õhkkond Roomas selline, nagu oleks Itaalia võitnud jalgpalli maailmameistri tiitli. See, et peaministri lahkumist sellise juubeldusega vastu võeti, andis aimu, kui tüdinud olid itaallased klounist, kelle nimi oli hakanud tähendama kohtuasju, prostituute, orgiad, võlgu, pankrotte.

Loodeti uut algust nii poliitikas kui majanduses – ning seda Mario Monti ja tema kokkuhoidlikuma poliitika kava oli valmis Itaaliale ka pakkuma. Tsirkusest oli kõrini ja suurem osa Itaalia kodanikest nägi hea meelega, kuidas vähemalt osa eurodest, mis varem Berlusconi bunga-bunga peale läks, nüüd leiva alla pannakse.

Poolteist aastat hiljem on valimisteaegne Itaalia sama õnnetu kui Berlusconi ajal: Monti kasinast ja kuivavõitu juhtimisstiilist väsinud rahvas igatseb midagi muud. Mis see «muu» just olema peaks, ei ole selge, kuid protestihääled läksid «klounidele»: Berlusconi kõrval oli kandideerima tõusnud Beppe Grillo, kes koomikuameti poliitikutöö vastu vahetas. Kui esimese valimist võis vaadata kui protesti riigijuhtimises poolteist aastat valitsenud tehnokraatsuse ja uute maksude vastu, siis Grillost loodetakse uut jõudu, kes poliitikategemise viisid põhimõtteliselt üle vaatab.

Kuid valimistulemused olukorrale leevendust ei luba. Pier Luigi Bersani juhitava vasaktsentristliku Demokraatliku Partei ja selle liitlaste ning Berlusconi paremtsentristliku erakonna väga tasavägine tulemus, millest vaid napilt jäi maha Beppe Grillo juhitav Viie Tähe liikumine, tähendab, et võitlus selle eest, kelle moodustada jääb valitsus, alles algab. Ehkki ametlikult võib võitjaiks nimetada vasak­tsentristide liitu, ei piisa ilmselt nende napist häälteenamusest valitsuse moodustamiseks, ja piisavat mandaati selleks pole ka teistel.

Kui otsustatakse Bersani demokraatliku liidu ja Berlusconi Rahva Vabaduse koalitsiooni kasuks, tooks see kaasa selle veerandi valijaskonna pettumuse, kes uue poliitika ootuses Grillo poolt hääletas. Teise võimalusena kaalutakse nn üleminekuvalitsuste moodustamist, mis muudaks valimisseadust – praeguse seaduse järgi saab enim hääli saanu võidu vaid alamkojas, seevastu ülemkojas, kus hääled jagunevad maakondade võitude järgi, on enamuse saavutamine raske.

Kuid just tugev ja – niipalju kui võimalik, ka üksmeelne – valitsus on see, mida Itaalia vajab. Euroopa võlakriisi hoogustumist pelgavad rahaturud reageerisid Itaalia valimistulemustele langusega kogu Euroopas. Kuid just rahaturgude stabiilsus ja investorite usaldus on see, mida nii Itaalia kui ülejäänud Euroopa ootab.