Janno Reiljan

FOTO: Pm

Mis põhjusel peab tarbija elektri eest poole enam maksma, kuigi elektri tootmiskulud ju kasvanud ei ole, küsib Janno Reiljan, Tartu Ülikooli majandus­professor.

Selle aasta esimest elektriarvet eelmise aasta jaanuari arvega võrreldes saavad kõik aru turu avamise kahjulikust mõjust rahakotile. Pärast sellist õppetundi peetakse majandusteaduse põhiseisukohta turu avamise hindasid alandavast mõjust parimal juhul halvaks naljaks.

Miks nimetati energiamonopoli hinnakontrolli kaotamist turu avamiseks? Kas mingi hoomamatu amööbi – nn elektribörsi – kattevarjus antakse tarbija röövimiseks lihtsalt vabad käed? Kes ja mis kontrollib supermonopoliks ülendatud elektribörsi, kes mängib elektri hinnaga omatahtsi ja väidetavalt kõigile ettearvamatult?

Kuidas saavad elektrit tarbijale vahendavad müügifirmad omavahel konkureerides elektri hinda alandada, kui nad ostavad ikka üht ja sedasama börsihinnaga elektrit? Varasema ühe täi asemel on tarbija krae vahel kümme vereimejat, kes kõik tahavad oma «põhjendatud kulusid» katta ja lisaks ka «õiglast kasumit» teenida.

Elektrimüüja arusaama õiglusest iseloomustab kõige paremini anekdootlik tõik, et elektri vahenduskulud olevat kõige suuremad lepingu sõlmimata jätnud tarbijale. Aga jätame need «pisiasjad» ja uurime veidi suurt pilti – kes kasseerivad elektri hinna tõusust tekkiva lisatulu.

Kes kasseerib heitmekvoodi müügitulu? Seni võisid Eesti elektritootjad emiteerida kasvuhoonegaase (KHG) ilma selle loodustreostava tegevuse eest maksmata.

Aastatel 2005–2007 teenis Eesti Energia kasutamata KHG emiteerimise kvooti välismaale müües mitu miljardit krooni. Aastatel 2008–2012 tegi saastekvootidega äri Eesti valitsus ja väidetavalt väga edukalt. Elektri hinna tõus tulenevat sellest, et nüüd peavad elektritootjad KHG emiteerimiseks saasteühikute (EAU) kvoodi ostma.

Jutu mõte: kõigile peaks selge olema, et kulude suurenemine tuleb hinnatõusuga katta ja KHG emiteerimise eest tuleb tarbijal elektritootja ostetud saasteühikud kinni maksta. Nii valitsus kui ka elektritootjad teevad pähe kurva näo ja väidavad, et rohkem ei olevat midagi seletada. Kurja saatuse vastu ei saavat nemad midagi teha ja tarbija peaks samuti paratamatusega vaikselt leppima. Võrreldes elektri hinna tõusu vastu mässavate bulgaarlastega põrnitsevadki eestlased oma elektriarveid väga vaoshoitud emotsioonidega.

Selge ei ole aga tegelikult mitte midagi. Tuletame meelde, et jumal saatis Egiptuse rahvale kaela 12 nuhtlust mitte rahva pattude, vaid vaarao põmmpäisuse tõttu. Eesti valitsusel tuleb selgitada, mis põhjusel ikka «kvoodinuhtlus» Eesti rahvast just nüüd ja äkki tabas. NSV Liidu surma järel päris Eesti Kyoto lepingu alusel kauplemiseks lubatud (st oma vajadusi ületava) KHG saasteühikute (AAU) kvoodi mahus, mida me tootmise olulise taandarengu ja energiasäästumeetmete rakendamise tõttu ära ei kasuta.

Eestil on oma vajadust ületavaid saasteühikuid (AAU) silmapaistvalt suures koguses, kuigi EL kuulduste kohaselt Eestilt mingi osa «konfiskeeris». Sellise ülekülluses hüve hind peaks seega pakkumise nõudlust ületava mahu tõttu Eesti tootjatele olema null – nagu see seni oligi. Kui KHG emiteerimise kvooti Eesti elektritootjatele nüüd müüma hakati, siis peab seda selgitama päris mitmest olulisest aspektist.

Mis põhjusel otsustati elektritarbijat KHG emiteerimise kvoodi müügi abil maksustada? Kas see nuhtlus tuli jumala rolli asunud Euroopa Liidult või näitas ka Eesti valitsus oma initsiatiivi? Mida selle sammuga ikka täpselt saavutada tahetakse?

Kes ja kuidas kujundab ettevõtetele müüdava KHG emiteerimise loaühiku (EAU) hinna? Turumajanduslikku alust nõudluse-pakkumise tasakaalupunkti näol selle hinna kujunemisel ju ei ole. Eestil on Kyoto protokolli kohaselt KHG kaubeldavaid ühikuid (AAUsid) piisavalt ja nendegi hind olevat praegu rahvusvahelise nõudluse puudumise tõttu langenud nulli.

Olukord sarnaneb hullumajaga: KHG emiteerimise Kyoto kvooti (AAUsid) on Eestil piisavalt ja nende hind on hull, samas peavad Eesti ettevõtted kelleltki (?) mingi (?) olulise mõjuga hinnaga ostma KHG emiteerimise kvooti (EAUsid). ELile ei paista AAUd meeldivat?! Kui KHG emissiooni kvoodi ostmise vajadusega põhjendatakse elektri hinna järsku tõusu, siis peab valitsus kvoodi ostu vajaduse tekke põhjusi ja hinna kujunemist väga põhjalikult selgitama.

Kui suure summa kasseerib valitsus emissioonikvoodi müügist elektritootjatele? Veelgi olulisem, milleks kulutab valitus kvoodimüügist saadava summa? Kas saadud müügitulu laekub riigieelarvesse vabaks kasutamiseks või peab selle rahaga rahastama sooja- ja elektrikulude säästmisele suunatud projekte? Kas see summa ikka kantakse maksukoormuse hulka (mida see sisuliselt on) või näidatakse hoopis mingi muud liiki tuluna?

Milline on tootjate panus elektri hinna tõusu? Elektritootjad tegid enne turu avamist pähe süütu näo ja väitsid, et neil ei olevat hinnatõusus vähimatki süüd. Eesti Energia väitis, et nad saavad turu avamisest koguni kahju.

Nüüd oleks aeg selgeks teha, kas elektri hinda tõstis tõesti KHG emiteerimise kvoodimüük tootjatele või on siiski ka tootjad oma panuse andnud. Ühelt poolt puudub ju Eesti elektriturul endiselt sisuline konkurents. Teisalt ei ole enam ka mingit kontrolli elektritootjate nõutud hinnataseme üle. See oleks tõeline turumajanduslik ime, kui tootjad jätaksid sellise olukorra enda kasuks pööramata.  Paraku on turumajanduses imeteod veelgi haruldasemad kui pühakute elus. Keegi ei ole ka meie elektritootjate pea ümber pühakuoreooli märganud. Pigem on nad tõestanud turumajanduslike kasumijahi põhimõtete head tundmist ja veelgi paremat järgimist.

Elektri hind on turu nn avamisega viidud maksimaalselt võimalikule tasemele (Eesti tarbijale kõrgemaks rikaste Põhjamaade hinnatasemest). See ei ole normaalne, see ei ole vastuvõetav.

Poliitikud võiksid isiklike elektriarvete propagandistlikult optimistliku kommenteerimise asemel tegeleda tööga, milleks nad on valitud ja seatud. Tarbijal peaks selge olema, mis põhjusel ta äkki elektri eest poole enam peab maksma, kuigi elektri tootmise kulud ju kasvanud ei ole. Kodanikena peab meil kõigil selge olema, kes ja kui palju elektri hinna tõusust teenib. Võimalik, et vastus teisele küsimusele selgitab ka esimese.