Andres Tropp

FOTO: Liis Treimann

Millised on elektrituru avamise ratsionaalsed põhjendused ja võimalikud edasised arengu­perspektiivid, kirjutab Andres Tropp, Eesti Energia regulaatorsuhete juht.

iimasel ajal on meedias kostnud arvamusi, et Eesti elektrituru avamine ei olnud põhjendatud ning tegelikult ei muutunud mitte midagi. Arvatakse, et turu avamisega oleks võinud oodata, kuni valmib teine merealune elektrikaabel Eesti ja Soome vahel, ning et seni oleks elektri hinda võinud edasi määrata riik. Kuna mõistmatust on elektrituru avamise suhtes palju, ei teeks paha vaadata siinkohal üle elektrituru avamisega seonduvad ratsionaalsed põhjendused ja võimalikud edasised arenguperspektiivid.

1. Suletud turg on ebaefektiivne. Alates sellest aastast kadus riigil oluline reguleeritud elektrituru hinna madalal hoidmise instrument ehk ELi poolt elektri tootmiseks tasuta antud CO2 kvoodid (EL jagab tasuta CO2 kvoote ka aastail 2013–2020, kuid nende kasutusotstarve on võrreldes varasemaga teistsugune – toetatakse sihtotstarbeliselt uute tootmisvõimsuste loomist). Kuna mitte keegi ei oska täpselt ennustada CO2 kvoodi hinna kujunemist ELi süsteemis, oli riik sunnitud elektri hinna vabaks laskma. Praegune CO2 kvoodi hind on küll väga madal ja mõjutab elektri turuhinda vähe, kuid turu avamist ette valmistanud Eesti valitsus, nagu ka turuosalised, ei saanud ELi kliimapoliitika sisulist kokkukukkumist ette näha.

Teiseks. Täiesti üheselt on selge, et möödunud aastal kehtinud reguleeritud hinna (ca 30 eurot/MWh) puhul ei ole majanduslikult jätkusuutlikul viisil võimalik Eestisse ehitada ühtegi uut elektrijaama. See hind on lihtsalt liiga madal. Milline on õige ja õiglane hind, ei oska täpselt keegi öelda. Loogika ütleb samas, et mida rohkem vastandlike huvidega turuosalisi osaleb hinna kujundamises, seda adekvaatsem see hind pikemas perspektiivis saab olema. Just sellel põhineb Eestis tegutseva maailma suurima elektribörsi Nord Pool Spot (NPS) turuplatvormi edu. Ma siiralt kahtlen riigi võimekuses kujundada turul turuosalistest õigem ja õiglasem elektri hind.

Kolmandaks. Konkurentsitihedat ja efektiivset turgu ei ole võimalik luua ilma reguleeritud turgu avamata. Eesti elektriturul on praegu peale Eestis toodetud elektri ka elekter Soomest, Lätist ja Venemaalt. Üllatav on see, et konkurents, mis Eesti jaeturu avanedes tekkis, on nii terav, et elektri jaemüügi marginaalid peavad kas suurenema või tuleb ümber hinnata kliendiga suhtlemiseks kasutatavate kanalite valik ja selleks tehtavad kulutused. Jah, tarbijat ei huvita jaemüüja marginaalid. Peaasi, et hind oleks madal. Samas on huvitav märkida, et näiteks 2013. aasta jaanuaris oli Soome regulaatori avaldatud statistika (http://www.energiamarkkinavirasto.fi/files/Sahkon_tarjoushintojen_kehitys_1301.xls) järgi kortermajas elavale tarbijale keskmine elektri hind 8,27 senti/kWh ja elektriga kütjate jaoks 6,44 senti/kWh. Ligi 30-protsendine vahe Eestiga (Eesti Energia paketi «Kindel» hind 12-kuulise lepingu puhul on 5,9 senti/kWh) on igatahes väga märgatav ja mitte Soome tarbija kasuks.

2. Suurem turg on efektiivsem kui väiksem. Turu avamine ei ole Eesti fenomen. Põhjala turud on juba täiesti avatud. Viimastel aastatel on järk-järgult avatud ka Balti turud. Sel aastal saavad kõik Balti riigid endale ühetaolise kauplemissüsteemi, kui Läti võtab Eesti ja Leedu eeskujul üle NPSi turuplatvormi. Turgude ühendamine on suur samm edasi, sest ühise turuplatvormi kasutuselevõtt suurendab riikidevahelise kauplemise efektiivsust. Rohkem kui kunagi varem tuleb investeerimisotsuseid tehes hakata arvesse võtma piiri­ülese konkurentsi mõju. On selge, et garanteeritud turuosale ei saa tulevikus loota ükski Eesti tootja.

Turgude avamise tulemusel tekib alus regionaalsele tööjaotusele, mis on kahtlemata tarbijate huvides. Turule hakkab pääsema see elekter, mille tootmine on kõige konkurentsivõimelisem ja tarbijale taskukohasem.

Pehme talve tõttu on elektri hind Põhjala elektribörsidel olnud võrdlemisi madal ja mitu kommentaatorit on juba ennustanud hindade jätkuvat alanemist suveperioodil. Julgen nendes ennustustes kahelda. Seda põhjusel, et alates Eesti NPSi hinnapiirkonna avanemisest on keskmine elektri hind Soome elektribörsil olnud Eesti omast kõrgem ja süsteemihaldurite järgmise kümne aasta prognooside järgi see olukord püsib.

Niisiis, ei maksa pettuda, kui 2014. aastal lisanduv teine Eesti-Soome merekaabel ei toogi Eestisse odavamat elektrit. Elektritootmine on lihtsalt valdkond, mis on oluliselt mõjutatud väliskeskkonnas toimuvast.

3. Varustuskindluse definitsioon tuleb ümber hinnata. Avatud turg ei ole imerohi elektri varustuskindluse tagamiseks. Arvatavasti ei nõustu ükski riik sellega, et tema territooriumil ei asu ühtegi elektrijaama, isegi kui riigil pole eeldusi elektritootmise arendamiseks. Praegune Eesti elektrimajanduse arengukava näeb ette, et Eesti territooriumil asuvate elektrijaamade võimsus peaks kümne protsendi ulatuses ületama meie tiputarbimist. Seni ei ole selle eesmärgi täitmine olnud Eesti jaoks probleem. Kümne aasta perspektiivis tuleks selle mõistlikkuses siiski kahelda, sest uute elektrijaamade ehitamisel tuleb enam kui kunagi varem lähtuda nende konkurentsivõimest regionaalsel elektriturul. Võimalikke lahendusi sellele probleemile on mitu.

Näiteks võiks Eesti kehtestada uue (madalama) eesmärgi riigi territooriumil asuvate minimaalsete elektritootmisvõimsuste kohta ning asuda läbirääkimistesse regiooni riikidega (eelkõige Soome), et sõlmida riikidevaheline kokkulepe, mille järgi riigid loobuvad oma õigusest kunstlikult vähendada nendevahelisi piiriüleseid ülekandevõimsuseid. Selle tagajärjel saab elekter alati liikuda sinna, kus selle hind on kõige kõrgem. Kui raha eest saab elektrit osta, on tagatud ka selle varustuskindlus.

4. Turu suuruse määrab piiriüleste ülekandevõimsuste olemasolu.  Balti riikide puhul on sageli kasutatud terminit «energiasaar», hoolimata sellest, et alates 2006. aasta lõpust ühendab Eestit ja Soomet Estlinki merekaabel. Kui esimese merekaabli mõju on tõepoolest mõnevõrra piiratud (85 protsenti ajast on elektri hind Eesti ja Soome elektriturgudel ühesugune), siis alates teise merekaabli käikuminekust 2014. aasta alguses tuleks Eesti ja Soome elektriturgu lugeda täielikult integreerituks. Mis hakkab toimuma Eesti lõunapiiril, on praegu veel ebaselge. Läti süsteemihalduri viimased plaanid viitavad Läti soovile avada ennast rohkem Vene elektrimüüjale. See toimuks Eesti ning Põhjala turuosaliste huvide arvel.

Nimelt soovib Läti anda ühe kolmest seni Eesti ja Läti vahelises elektrikaubanduses kasutatud liinist Vene elektrimüüja kasutusse, mis tekitaks Eesti ja Läti piirile aastaringse pudelikaela. Läti valik on oluline ühtsel regulatsioonil põhineva suurema turu piiritlemiseks, sest Vene elektrituru ülesehitus on Põhjala omast väga erinev.

5. Kolmandate riikide päritoluga elektriimport vajab reguleerimist. Suurim raskus õiglasel konkurentsil põhineva suurema turu loomisel seisneb Eesti (ja teiste Balti riikide) jaoks nn kolmandate riikide päritoluga (loe: Venemaa) elektri impordi reguleerimises. Praegu on kõikide Balti riikide süsteemihaldurid (Eestis Elering) taganud Vene elektrimüüjale eeliskohtlemise ja seda kohalike turuosaliste arvel. Näiteks pääseb Vene elektrimüüja Balti riikide turgudele tasuta, samas kui Eesti elektritootjad peavad raha eest lunastama õiguse müüa elektrit Lätisse. Aastatel 2015–2016 valmivad uued elektriühendused Leedu ja Rootsi ning Leedu ja Poola vahel. Sõltuvus Vene elektrist väheneb. Balti riikidel on seega viimane aeg alustada läbirääkimisi ja leppida kokku ühine poliitika, mis annaks kohalikele tootjatele võrdsed võimalused. Juhtiv roll selle probleemi lahendamisel on Balti riikide süsteemihalduritel, kes seisavad turuarenduse eesliinil.

Kokkuvõtteks. Vale oleks vaadata Eesti elektrituru avamist pelgalt Eesti kontekstis. Tegemist on osaga suuremas regioonis toimuvast muutusest. Paraku ei hakka suurem turg efektiivselt toimima n-ö nupuvajutuse peale. Investorid ei hakka uusi elektrijaamu ehitama järgmisel kuul. Ühtse turu ja regionaalse tööjaotuse väljakujunemine võtab aega aastaid. Kuigi selle üle võib vaielda, tundub siiski, et Eestil on ühiskonnana selles protsessis osalemisest rohkem võita kui kaotada, sest regionaalsed lahendused on kuluefektiivsemad kui üksi üritades. Täiesti kindel olen ma aga selles, et kui keegi väidab, et elektrituru avanemisega pole midagi muutunud, siis vaadatakse arengut tahavaatepeeglist. Soovitan vaadata hoopis ettepoole, sest uued arengud ei lase ennast kaua oodata.

Eesti Energia regulaatorsuhete juht Andres Tropp esindab Eesti Energiat piirkonna energiaturgude regulatsioonide arendamisega seotud organisatsioonides ja tuumaenergeetika projektides.