Anneli Ammas

FOTO: SCANPIX

Kui Eesti riigi 95. sünnipäeva kontserdil pole saalis ühtegi riigilippu, vaid hoopis neutraalsem sinimustvalge lillekompositsioon ning suur foto üksikust rukkililleõiest, võib see näida juhusliku valikuna.

Kui riigi sünnipäevakontserdil ei laulda Eesti hümni, võib seegi olla tagamõtteta valik. Laulud kõlavad ju kõik eesti keeles ning kontserdi pealkirigi on rõhutatult eestimeelne – «Helise, eesti laul».

Aga. See võib olla ka teadlik väikese Eesti riigi tähtsuse pisendamine, et 23. veebruaril (Nõukogude armee aastapäev) toimuv tasuta isetegevuslaste kontsert sobiks kutsutud eakatele pealinlastele sõltumata sellest, millist ajaloolist sündmust keegi kuulajaist sel päeval tähistada soovib.

Kummastav oli aga see, et 2013. aastal peeti Eesti riigi 95. sünnipäeva kontsert, mis tekitas tunde, nagu oleks mindud ajas 40 aastat tagasi, kus pidulik kontsert tundekeeli helisema ei pannud, sest tähtsa riikliku sündmuse tähistamine isetegevuskontserdiga oli kohustuslik. Ainult kultuurikeskuse nimi on nüüd Tombi asemel Salme, punase lavakujunduse asemel sinimustvalge ja nelgiõie asemel rukkilill.

Piduliku kõnega üles astunud linnaosavanem kasutas sageli sõna «kodumaa». See kõlab hoopis neutraalsemalt kui «isamaa» või «Eestimaa» ja rõhutab veelgi tugevamalt 40 aasta taguse aja äratundmise tunnet – siis räägiti vaid kodumaast, enamasti suurest kodumaast. Isamaa võib olla ühtlasi ka kodumaa, aga kodumaa ei pruugi kõigi jaoks isamaa olla.

Võib-olla pole need detailid nii olulised. Peaasi, et meie riigi sünnipäeva pealinna kultuurimajades tähistatakse ning et saalis kuulavad isetegevuskollektiivide laule nii need, kelle jaoks Eesti on isamaa, kui ka need, kelle jaoks on Eesti kodumaa.

Kutsed-müürilehed, millega vanemaealisi põhjatallinlasi sellele kontserdile kutsuti, olid kaunistatud linnaosavanem Karin Tammemäe värvilise fotoga. See ei ole juhus, vaid killuke valmistumisest omavalitsuste valimiseks sel sügisel, nagu on linnaosavanema värvilise pildiga kalendrid.

Tallinnas on peaaegu mõttetu rääkida, et isiklikku reklaami ei ole aus teha pealinna maksumaksjate raha eest – Tallinnas käivad need asjad juba aastaid nii. Isegi prokuratuur ei ole suutnud sellises tegevuses vähemalt Põhja-Tallinnas taunimis- ja karistamisväärset tuvastada.

Aga lapsevanemana oli mõru maik suus: oli tore näha oma last teise seas tantsimas, aga ma ei ole nõus, et laps peab esinemiskogemuse saamiseks osalema ühe erakonna, ühe linnaosavanema propagandaüritusel, ilma et lapsevanemalt oleks luba küsitud.