Juhtkiri: Balti riikide idapoliitika ühised dilemmad

Foto: Urmas Nemvalts

Lugedes Leedu poliitikauurija Agnia Grigase värsket raamatut Baltimaade-Vene suhetest, jääb silma, kui koostöövõimetud on Eesti, Läti ja Leedu meie kõigi jaoks olulistes ajalooküsimustes olnud. Ilmselt jäi tõsisem kolmepoolne koostöö kusagile Balti keti aegadesse. Hilisema kohta meenub pigem vene luuletaja Ivan Krõlovi valm «Luik, haug ja vähk». Meie kena kolmiku Vene-poliitika on see, kus «rist ja viletsus on nende ettevõte» ja «koorem praegugi on koha peal».

Ajaloolistel ja kultuurilistel põhjustel tahab Eesti end samastada Põhjamaadega, samas kui Leedul on kuulsusrikkad ajaloosidemed hoopis Poolaga. Läti nende kahe vahel positsioneerib end vastavalt oludele. Ent ükskõik kuidas keegi meist end näha tahaks, geopoliitiliselt oleme 20. sajandi algusest ühes paadis. Meie huvid, aga ka nõrkused ja tugevused on vägagi sarnased, nagu ka elatustase ja demograafilised probleemid. Me ise võime näha võrdluses suuri erinevusi, kuid isegi Euroopa mastaabis on need sageli mikroskoopilised, muust maailmast rääkimata.

Balti riikide koostöö on selgelt vajalik, kuid kas ka võimalik? Kindlasti on. Vaadakem kasvõi seda, mida teevad noodsamad põhjala riigid. Põhjamaade ministrite nõukogu tegutseb vaatamata ajaloos peetud korduvatele sõdadele just nimelt koostöökojana. Niisiis, kui me ise ei tea, kuidas koos tegutseda, on meil eeskuju ometi olemas. Ning arvestades, et Briti peaministri lord Palmerstoni juba 19. sajandil öeldud sõnad «riikidel ei ole sõpru, riikidel on huvid» kehtivad paljuski ka tänapäeval, on kolmepoolne koostöö kõigi Balti riikide huvides.

Okupatsioonikahju hüvitamise teema on vaid üks näide ühise tegevuse puudumisest, kuid eks ole ka päris selge, et nähtavas tulevikus siin keegi kellelegi kompensatsioone maksma ei hakka – ei Venemaa Balti riikidele ega Balti riigid Venemaale. Selleks puudub igasugune poliitiline tahe ja reaalsed tingimused. Küll saaksid Eesti, Läti ja Leedu koos palju edukamalt mõjutada Euroopa Liidu Venemaa-poliitikat, eelkõige energiajulgeoleku küsimust, aga tegutseda ka selle nimel, et Venemaa lõpetaks meie kohtlemise lähivälismaana ja tunnustaks meid sellena, kes me oleme – demokraatlikud ja vabad Euroopa Liidu liikmed.

Balti riikide omavaheline koostöösaamatus on seda koomilisem, et keerukates olukordades oleme selleks sunnitud nagunii, kuid sunnist tingituna ja kogemuse puudumise tõttu on tulemus «tahtsime parimat, välja kukkus nagu alati», kui tsiteerida Venemaa kunagise peaministri Viktor Tšenomõrdini kuulsat lauset. Meenutagem siinkohal 2005. aasta võidupüha tähistamist Moskvas, kus kõigi kolme Balti riigi huvide ühiseks eeskõnelejaks kujunes just olude sunnil Läti president Vaira Vīķe-Freiberga. See polnud ju halb valik, kuid eelnenud pentsikut välispoliitilist peataolekut saanuks vältida.