Roman Zaštšerinski: maa teistmoodi päikesega

Kokk Roman Zaštšerinski. Foto: Marina Puškar

Restorani Ö peakokk Roman Zaštšerinski on Eestisse armunud. Ta kirjutab, kuidas see juhtus ja miks see tunne ikka veel kestab.

Minu nime ja aktsendi pärast uurivad minult paljud, kuidas ma Eestisse elama sattusin ja miks ma siia olen jäänud. Tegelikult olen ma kogu aeg siin olnud. Ja kavatsen siia ka jääda – sest ma olen sellesse maasse kõrvuni armunud.

Paljud arutlevad, kas Eesti on ikka oma uuele tunnuslausele kohaselt heade üllatuste maa. Kindlasti on! Eesti on heade üllatuste ja suurte võimaluste maa, seda nii kokanduses kui muudel elualadel. Usun seda täiesti siiralt.

Esimest korda armusin ma Nõmmel ja Nõmmesse. Just sealsetes parkides ja alleedel möödus minu lapsepõlv ja kooliaeg. Mul on siiani väga selgelt meeles pisikesed teerajad, kus me sõpradega ringi jooksime, männimets, mille all põnevaid mänge mängisime ja kus oma koeraga jalutamas käisin.

Ma armusin esimest korda Nõmmel, aga esimest armastust tundsin Peipsi ääres. Minu sugulaste Peipsi-äärne elamine vaikses ja väikses külas, ümbritsetud suurtest põldudest ja metsadest, oli mulle, linnalapsele, tõeline vabadus. Vabadusele lisasid maitset värske kuumsuitsu rääbis ja saun. Ja suur öine tähistaevas.

Eesti on mulle alati olnud imeliste hetkede maa – koht, kus õnnelik olemiseks ei ole vaja midagi suurt. Eesti on täis pisikesi momente, mil saad aru, et elu on päriselt olemas. Ja elu on värviline! Avastan siiani enda jaoks siinseid metsi, saari ja rabasid.

Kas teate mõnda teist riiki, kus ükskõik millisest punktist sõitma hakates jõuate mõne tunniga mere äärde? Ei meenu eriti. Aga Eestis on see võimalik – isegi Valgast startides näeb mõne sõidutunni pärast meie sinakasrohelist merd. Merel on nii eestlaste kui ka minu jaoks oluline tähendus – vabadus.

Meri on nagu päike. Erinevalt paljudest teistest riikidest ja rahvastest, eeskätt lõunamaalastest, oskame meie siin päikest tõeliselt hinnata. Paljud kurdavad Eesti ilma üle – ka mina vahel –, kuid kas pole see mitte fantastiline tunne, kui pärast mitmeid kuid halle, pimedaid ja niiskeid päevi ja öid hakkab päike taas pilvede vahelt paistma. Nagu praegu. Heaks tujuks ei ole enamat vajagi.

Eesti ja eestlased puhkevad päikese käes õide nagu kevadlilled. Kui järele mõelda, siis olen õnnelik, et meile siin Maarjamaal on päikest just nii palju antud, nagu seda on. Meie jaoks on päike kingitus, mitte tavaline ja igapäevane asi. Nagu inimesed ikka – mida on palju, seda ei osata ju tihtipeale vääriliselt hinnata.

Eestis kohtusin ma inimestega, keda üle kõige armastan. Mu poeg on siin sündinud, kõik mu sõbrad on siit pärit, mu parimad emotsioonid on tekkinud siin maal. Armastan Eestit juba ainuüksi selle eest.

Eestis õppisin ka seda, et peale minu eksisteerivad teised inimesed, peale minu kultuuri teised kultuurid. Kõik need rikastavad mu elu – need on nagu boonus, nagu lotovõit.

Iseendaks jäädes ja oma traditsioone mäletades tuleb uued teadmised pöörata enda kasuks ja enese arenguks – nii olengi saanud osaks mitmest erinevast kultuurist.
Kõikidel teistel on õigus olla võrdne minuga, teistel kultuuridel minu kultuuriga, erinevus lisab elule ainult vürtsi. Nagu pipar toidule.

Jõudsingi oma igapäevase põhiteema ja armastuse – toidu – juurde. Olen kokk, minu töö on teistele süüa teha. Loodan, et minu tehtud roogade kaudu avastavad sööjad iga kord midagi uut. Midagi uut toidu ja midagi uut Eesti kohta.

Kõige rohkem avastan ma aga söögitegemise käigus ise – vaimustun siiani meie toorainetest metsas, õues, niidul ja põllul. Kui keegi Nõmme elanikest veel ei tea, kes on see valge jaki ja kääridega mees Tallinna lähedal metsa all, siis see olen mina.

Käin seal jänesekapsast lõikamas, kui lubate. See lihtsalt on nii haruldane ja vastupandamatu. Olen seda koos musta leiva, Peipsi koha, oblikate, peedi, rabarberi ja muude meie pärlitega pakkunud paljudele lähematele ja kaugematele külalistele. Nii nagu me isegi, on ka nemad vaimustunud. Ehk rohkemgi veel kui me ise. 

Usun siiralt, et Eesti kulinaaria kui selline alles hakkab kujunema. Ta on praegu justkui väike laps: roomamise aeg on möödas, nüüd ta juba seisab, proovib käia ja rääkida. Usun, et varsti on aeg, mil see laps juba jookseb, hüppab, laulab ja üllatab oma lapseenergiaga täiskasvanuid.

Mina kordan endale pidevalt: kas pole fantastiline, et elan ja olen maal, kus kõik on võimalik ja kõik alles algab! Meil on võimalus katsetada ja eksida. Me oleme pisike riik ning tänu sellele nagu väikesed autod teel – erinevalt suurtest veoautodest saame palju lihtsamini ümber pöörata ja peatuda, kui vaja.

Kas Eesti on võimaluste maa? Absoluutselt. Suurte võimaluste maa.