Platon keeras üldisele võrdsuse põhimõttele selja. Matemaatika aluseid uurides eristas ta geomeetrilist võrdsust ehk samakujulisust aritmeetilisest võrdsusest ehk samasuurususest ja väitis, et tähtis on just esimene, mitte viimane – seda nõuavad lausa ratsionaalsuse põhialused. Tema järelduse võttis omaks ka Aristoteles ja seda tunnustati üldiselt kogu antiikmaailmas.
Tänapäeva maailmas on võrdsuse põhimõte laialt levinud. Me võrdleme pidevalt, kui palju raha, maad, kreeditit on meil võrreldes teiste inimestega, lisame sellesse võrrandisse muud sotsiaalsed atribuudid ja mõtleme, kas meie ühiskondlik positsioon on sama, kas meil on samasugused haridusvõimalused, ning võime tõsiselt nördida ja pahandada, kui peaksime jõudma järeldusele, et kellelgi on rohkem või paremini kui meil.
Ent võrdlused on keerulised. Kas Briti parlamendiliikme ühiskondlik positsioon on sama nagu Ameerika kongressiliikmel? Mõlemad seisavad ühiskondlikult kõrgemal oma maa tavalistest kodanikest ega suuda kuidagi mõista, miks kuninganna on avalikkuse silmis hinnatum.
Me eeldame ehk teadmatultki, et üks kahest peab olema suurem või väiksem või vähemalt võrdne. Keskaja skolastikud tundsid ära, et siin on midagi valesti, ning Rimini Gregorius eristas otsustavalt üksühest vastavust ning võimalust, et miski pole millestki suurem või väiksem.
Poliitikas, õiguses ja paljudes teistes humanitaarsetes valdkondades pakuvad meile pinget teod. Tegusid tehakse tavaliselt mingi põhjusega: me võime küsida «Miks sa seda tegid?» ja kui põhjus on mõistlik, võib seda rakendada teistelgi sarnastel juhtudel. Siit johtub ka põhimõte, et sarnaseid juhtumeid tuleb sarnaselt käsitleda. See jätab muidugi lahtiseks küsimuse, millised juhtumid on sarnased, mis annab rohkelt võimalusi vaielda – mille kohta käib teine levinud arusaam, et asjaolud muudavad juhtumeid. Ent põhimõte on ikka üks. Vaikimisi eeldatakse, et sarnastel juhtudel talitatakse ühtmoodi, ning erinevusi õigustatakse selgitamisega, et juhtumid on piisavalt erinevad.
Kui me üritame ette näha kõiki võimalikke olusid, et sõnastada maksiim, mis rakenduks neile ja ainult neile situatsioonidele, mis toovad kaasa vaatlusaluse teo, mattume peaaegu üle mõistuse käivate raskuste ja mõistetamatu juriidilise keele alla. Lühidus aga eeldab teatavat ebatäpsust, keskendudes põhiülesande täitmisele ja jättes üksikasjad vajaduse korral täpsematest oludest sõltuma. Mis veel hullem, lõplikult ettekirjutatud käitumisjuhise kohustuslikkus takistab ratsionaalsel valikul arvestamast tegelike oludega. Kui antakse ainult üldised juhised, võib igaüks nendega kohanduda.
Ma võin täita ülesande käia ära poes, aga minna sinna teist teed pidi, sest on tipptund või käivad teetööd. Kui ma olen arst, käin ma küll patsiendi juures, aga ajal, mis ei sega tema perekondlikku üritust. Aga kui mulle kirjutatakse ette tee, mida mööda minna, või aeg, mil patsienti külastada, ei ole mul valikut ning ma pean tegema, mida mult nõutakse, sõltumata igasugustest asjaoludest. Patsient võib soovida siibrit või asendi muutmist, aga mul on kästud temperatuuri mõõta ja seda ma pean tegema, enne kui tema selgesõnaliselt väljendatud soove rahuldada.
Reeglid lükkavad mõistuse tagaplaanile. Isegi kui neid ei anta prioriteedina, kipuvad need inimese peas prioriteetseks muutuma. Siht kuulutatakse välja ja see muutub kõikehõlmavaks. Mul võib olla tunne, et üks tööotsija on etem kui teine, aga see teine on puudega ning turvalisem on valida tema kui valida esimene ja olla valmis diskrimineerimissüüdistuseks. Politseinikud pidasid varem oma kohuseks pidada asulas korda, manitseda teismelisi ja lubada nende vanaemale ära rääkida, kui ta veel peaks nii või naa tegema. Aga kui tal kästakse tööd paremini teha ja rohkem asju algatada, siis asenduvad hoiatused kirjalike raportitega. See ei too piirkonnas korda ja rahu, aga politseinik saab plusspunktid kirja.
Kaine mõistuse kadumisel asutuste tööst on halvad tagajärjed: see kahandab nende tõhusust, võõrandab avalikkusest ja pisendab töötajate eneseväärikust. Tõhusus vaob, kui otsuseid ei saa enam langetada kiiresti, vaid neid tuleb menetleda, kirja panna ja kõrgemale ette kanda.
Kõige mõistlikum on otsuseid langetada võimalikult madalal tasemel. Loomulikult võivad mõned otsused nihu minna. Sageli ei ole see oluline, aga mõnikord on, ja siis võib vaja minna tegevust, mis parandaks olukorda ja karistaks vea teinud inimest. Seda on nüüd raskem teha, sest me – või vähemalt kohtud – ei suuda enam eristada vigast otsust ja ülesande mittetäitmist.
Raskeid otsuseid on palju, eriti tänapäeva meditsiinis, kus eri tegevusviiside plussid ja miinused on õrnas, aga täpses tasakaalus. Patsiendi sümptomid võivad osutada vähile. Kiire operatsioon võib probleemi lahendada: vähist saadakse võitu ja patsient paraneb. Kuid patsient on eakas, operatsioon oleks valurikas ja võib isegi põhjustada surma. Kirurg otsustab opereerimata jätta, aga tegu oligi vähiga ja patsient sureb.
Tagantjärele saame järeldada, et kirurg langetas vale otsuse, aga ta ei ole süüdi, sest tegi seda, mis tema arvates oli patsiendi huvides. Kuid tänapäeva kohtus jääks ta tõenäoliselt süüdi hooletuses. Seepärast harrastavad arstid praegu üha rohkem nõndanimetatud kaitsemeditsiini, mis on küll nende, aga mitte patsientide huvides, kes peavad taluma tarbetuid, sageli liigagi mõjusaid ja valulisi raviviise, et vaid mingil juhul ei saaks arsti süüdistada hooletuses.
Asutustega kokku puutudes tajun, et olen nende silmis ainult järjekordne juhtum, mitte enam isik, kellega kõnelda ja keda kuulata, kelle sõnu arvesse võtta. Ma olen hakanud politseist, kohalikust omavalitsusest, maksuametist, tervishoiuasutusest mõtlema kui masinast, umbes nagu mu autost või arvutist, kui elutust objektist, mis sageli tõrgub ja mida tuleb pigem oma soovi kohaselt mõjutada, mitte koostööd teha.
Kannatavad needki, kes juhiseid täide viivad. Kui mul on ülesanne hoida piirkonnas korda ja rahu, olen ma mõjukas isik, ilmselgelt tähtsas avalikus ametis, aga kui ma pean vaid tegema seda, mis kästud, olen ma jooksupoiss, keda ei ole põhjust vähimalgi määral usaldada. Nii on ka tagasihoidlikumate ametitega. Ma teen vaid visiite, mõõdan temperatuuri ega tunne enam ennast kantuna kohusetundest hoolitseda nende eest, kes on haiged. Ma tambin kooliõpilastele pähe vastuseid, mida nad peavad andma kohustuslikel eksamitel, aga mul pole lubatud innustada neid oma peaga mõtlema ning mul pole isegi aega avada mõnele neist uks imedemaale, kus nende kõrvu võivad kõlada muistse luulejumala ees võistu laulvad bardid.
Mida teha? Tuleb tagasi tuua kaine mõistus, lubada inimestel arvesse võtta tegelikku olukorda, innustada neid seda tegema, et nad omaenda algatusel valiksid parima käitumisviisi. Me peame kärpima kõrgemate ametnike tungi anda välja suuniseid, seada sihte, kehtestada kvoote, panna alluvatele kirja täpseid juhiseid, kuidas oma tööd teha.
See ei tähenda, et suuniseid ei peaks üldse olema, et igasugused eeskirjad on mõttetud. Mõnikord on reegleid vaja. Hea näide on tööohutuseeskirjad, mis on õigusega muutunud suurel määral naljanumbriks. Ent leidub olukordi, eriti kui need on seotud elektri, ohtlike kemikaalide või masinatega, mille puhul tavaline kaine mõistus ei suuda aduda ohte, mida saaks ja tuleks vältida. Häda pole mitte selles, et eeskirjad on olemas, vaid selles, et neid rakendatakse universaalselt ja ebamõistlikult. Üks pääsetee oleks taotleda võimudelt või mõnelt sõltumatult organisatsioonilt õigust jätta need rakendamata juhtudel, mille puhul saab näidata, et see ei tekita tegelikult ohtu. See tooks tagasi kaine mõistuse, paljusid praegu keelatud tegevusi oleks võimalik teha ning tööohutuseeskirjad saaksid tagasi oma maine.
Platonil oli ratsionaalsuse osas õigus. Tal oli õigus ka siis, kui ta vastustas võrdsuse põhimõtet. Võrdsus on halb poliitikas, sest seda ei saa saavutada ainult mõnedele inimestele rohkem jagades, vaid ka teistele vähem jagades. Sageli väidetakse, et kellelegi on midagi rohkem vaja: toitu näljastele, raha vigastele, rõivaid külma kannatavatele, kuid need on argumendid, mis tulenevad humaansusest ja kaastundest ega anna alust soovida, et keegi teine saaks vähem.
Selliseid põhjusi võib küll olla, näiteks meditsiinilisi põhjusi vähem süüa, vaimseid põhjusi mitte pühenduda raha kokkukühveldamisele või midagi muud, aga need ei ole egalitaarsed põhjused. Kui me tõstame kitsi arvestuse lausa poliitiliseks põhimõtteks, õhutame rahulolematust ja soodustame üldist allakäiku: lõpuks on ainuke olek, kus me oleme tõepoolest kõik võrdsed, selline, kus kellelgi pole üldse midagi. Vääralt mõistetud võrdsus on üks meie ajastu tontidest. See hägustab selge mõtlemise ning on mõnigi kord tüssanud inimesi usaldama võimu nende kätte, kes kinnitavad, et tagavad majandusliku võrdsuse, ent tegelikult kasutavad võimutäiust hoopis enda huvide edendamiseks kõigi teiste arvel.