Juhtkiri: riigi pidamise reform – juubeli-Eesti Eiffeli torn

Pealkirja kujund on nopitud vabariigi presidendi eilsest kõnest. Vemmalvärsilikule riimile vaatamata vajab selle mõte väikest selgitust. Nimelt ehitati Eiffeli torn Prantsuse revolutsiooni 100. aastapäeva tähistamiseks. Viie aasta pärast saab saja-aastaseks Eesti Vabariik ning üsna ilmselt murravad juba paljud pead selle üle, kuidas juubelit suurejooneliselt tähistada. Poleks sugugi imestamist väärt, kui esialgsete ideede hulgas olekski toretsevaid ehitisi või midagi ebapraktilist, ent monumentaalset stiilis «ehitame suure siili, mis on seest õõnes …» (ettepanek kärajatel naljafilmis «Malev» (2005)).

Toomas Hendrik Ilves pakkus oma kõnes nuputajatele ühe vastuse. Tõepoolest, maailm kubiseb aastapäevadeks rajatud pompoossetest ehitistest. Ja me teame ka seda, et riigid näevad kurja vaeva nende ülevalpidamisega – tihtipeale kõhu kõrvalt, sest mitte kõigil neil objektidel pole Eiffeli torni imelist saatust.

Võlakriis tõi eriti ilmekalt esile tõsiasja, et rahvad ja riigid peavad alati tegema valikuid, millele oma tööd ja vaeva kulutada ja millele mitte. Just oskus öelda liigsele «ei» loob eeldused selleks, et jätkuks jõudu öelda «jah» neile asjadele, mida meil tõesti vaja on, mis meie inimesi ja kogu Eestit edasi aitavad.

Presidendi visandatud piirangutele – vananev ühiskond, liikumine Euroopa Liidu netosaajate seast panustajate hulka – võiks lisada nii mõndagi. Selge on aga see, et Eesti pole vähemalt neis asjus unikaalne. Kuidas kohaneda maksumaksjate ja maksudest ülalpeetavate halveneva suhtega? Kuidas luua välisabi toel alus püsivale arengule, selmet jääda abist sõltuvaks? Need on küsimused, mille ees seisavad paljud ühiskonnad. Kui me leiame Eestis riigi pidamise kohta vastused, millest on kasu meie enda inimestele, võib presidendil olla vabalt õigus, et see metafoorne torn «särab ja paistab kaugele oma innovaatilisuse ja leidlikkusega, oma tarkuse ja ka oma tooniga, sõbraliku, kaalutletud ja toimivaga». Innustavaid näiteid pole praeguses maailmas tõepoolest just üleliia palju.

Riigitegelane ja advokaat Jüri Raidla on aastaid riigi pidamise reformi eest kõnelenud. Ta armastab korrata, et riikide konkurentsis väiksuse eest lisapunkte ei anta. Seepärast peaks just Eesti väiksuse tajumine innustama olulisele keskenduma ja loobuma riigi pidamisel süsteemsest raiskamisest.

Jah, ka Eiffeli torni kujundiga saab eesmärki iseloomustada. Esindas see ju tööstusajastu uut, efektiivset viisi rajada tuuli trotsivaid raudteesildu üle jõgede ja orgude. Eesti (ja paljud teisedki ühiskonnad) vajab nüüdki elegantselt säästlikke konstruktsioone, mis aitaksid meid ettenähtavatest orgudest üle.