/nginx/o/2009/09/11/233892t1h6d12.jpg)
Presidendi eilne aastapäevakõne väljendas otsekui murelikku eelaimdust, et ees seisavad raskemad ajad, kommenteerib pikka aega presidendivastuvõttudega seotud olnud Eero Raun Postimehe arvamusportaalis.
Eero Raun: väärikas, ent mureliku alatooniga aastapäev
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
President Ilvese kõne oli otsekohene ja tõsine – ning sellisena väga hästi kokkusobiv järgneva kontserdiga, kus kuulsime Anu Tali dirigeerimisel ERSO esituses head valikut eesti sümfoonilisest muusikast. Riigipea leidis oma kõnes tänasele päevale üsna sobiliku balansi, et positiivsest rääkides jääda ikkagi usutavaks ja negatiivsest rääkides mitte muutuda ülearu moralistlikuks. Loomulik on, et Ilves kordas oma põhisõnumit presidendina: kodanikuna on igaüks meist oma riigi omanik. Sellest rääkimine on jätkuvalt vajalik.
Oluline koht kõnes oli tõdemus, et Eesti makromajanduslik edu ei paku eriti lohutust mikrotasandil igapäevase toimetuleku pärast muretsevatele inimestele. Ausameelne tunnistus, et riigipea ise ei tea sellele probleemile kiiret lahendust, sunnib mõnegi kaaskodaniku lähiajal ilmselt nukralt küsima, et kes siis veel teab? Igal juhul ei tohi see mureküsimus vastuseta jääda – see võiks kindlasti olla üks presidendilt tunnustuse saanud Rahvakogu ees seisvaid ülesandepüstitusi.
Presidendi kõnes polnud eriti retoorilist kõrgstiili, lendlausete sõnastamise püüdu ega ambitsiooni katta sõnumitega kõigi ministeeriumide tegevusala. See kõne väljendas otsekui murelikku eelaimdust, et ees seisavad raskemad ajad.
Tähelepanuväärne oli ka, et kõne tegeles üheselt koduste asjadega, kuigi Ilvesel oleks kindlasti mõndagi öelda ka välispoliitilistel teemadel. Eks see ole tänasele Eestile tunnuslik ja omamoodi ka õige, sest iga riigi tõsiseltvõetavus rahvusvahelises plaanis saab tugineda eelnevalt kodutöödes saavutatud tugevusele.
Eraldi tunnustaks Rahvusringhäälingu telemeeskonna head tööd – kõne oli korralikult läbi töötatud ja kuulajaskonna seast suudeti üles leida ridamisi teemakohaseid persoone.
Muljetavaldava kontrastse kujundi lõid Elmo Nüganeni lavastuses kätlemist etendavad lapsed Arvo Pärdi poolt Lennart Merile pühendatud muusikalise hüvastijätu taustal. See oli väärikas, ent varjamatult mureliku alatooniga aastapäev.