Liisa Pakosta: põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse valikud Eestis 2013

Liisa Pakosta. Foto: Toomas Huik.

Tänases hariduspoliitikas ei peeta isegi mitte arutamisväärseks seda, kas õpetaja õpetab lapsi üksinda või on tal on koolis kasutada tugimeeskond tugispetsialistide näol, kirjutab riigikogu kultuurikomisjoni liige (IRL) Liisa Pakosta Õpetajate Lehes.

Riigikogu kultuurikomisjon on hakanud arutlema põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuspaketi üle. Lisaks haridus- ja teadusministeeriumist tulnud seadusemuutmise ettepanekutele on parlamendile saadetud veel mitu eelnõutäit ettepanekuid. Kaks õppeaastat kehtinud seaduse puhul on taas laual suured teemad, milles must valgel häid lahendusi polegi. Ühtegi hääletust ega otsust lehe ilmumiskuupäevaks veel tehtud ei ole peale tehnilise otsuse poliitilised arutelud avada.

Väiksed muutused on suured

Haridusministeeriumist tulnud eelnõu midagi revolutsioonilist ei paku, muudatused on evolutsioonilist laadi. Ette on pandud asendada õpetajate atesteerimine kutsesüsteemiga, tsentraliseerida koolijuhtimine, uued koolid asutada nii, et põhikool on gümnaasiumist lahus. Ettepanekutele avatuks on jäetud tugispetsialistide teema. Samas avavad needki pealtnäha väiksed muudatused suuremate arutelude aknad. Mõned diskussiooninäited kaasamõtlemiseks, ja uskuge – teist keegi ei käi ilmaasjata valimas.

Kas võrgujutt on olulisemad haridusteemad lämmatanud?

Viimasel ajal tundub peamiseks haridusteemaks olevat tõusnud haridusvõrk, mille all mõeldakse koolimajade paiknemistihedust ja sedagi, mitu astet ühes hoones koos või eraldi õpib. Kultuurikomisjon on planeerinud värskendava spetsialistide ärakuulamise teemal, millised on õieti põhikooli- ja gümnaasiumiastme lahutamise pedagoogilised ja sisulised eelised. Soome mudelis oli lahknemine põhjalike õppekavamuudatuste loomulik koostisosa, lisaks on seal põhirõhk hoopis laste koolieelsel järeleaitamisel ning lapse sujuval üleminekul kooli, kus vajadusel asub appi pädev tugipersonal. Meil hakatakse sageli lapse erivajadusi alles algkooli keskel avastama. «Võrk» käitub erinevalt maal ja linnas ning samuti erineva sissetuleku ja motivatsiooniga perede puhul. Suurema osa riiklikust haridusrahast saavad neli suuremat linna, kus lahutamistel-liitmistel on sisuliselt väga väike kaal. Olulisem on, et Eestis on just lastega pered suurimas vaesusriskis, millele lisanduvad suured regionaalsed erisused sissetulekutes. Mida kaugemale läheb kool lapsest, seda keerulisem on motiveerida vaestel peredel hariduse omandamist. Samal ajal murrab OECD uuringu «Education at Glance 2012» põhjal meie põhikooliharidusega jäänud noori teiste riikidega võrreldes töötus kõige enam. Selle põhjuseid on palju, ent paljud põhjused kattuvad teiste riikide omadega. Kas meie põhikooliharidusega piirdujad ongi tööeluks halvemini ette valmistatud? Põhikoolist väljakukkujaid või selle astmega piirdujate suurt hulka peab Eesti suurimaks haridusprobleemiks ka Eesti inimarengu aruanne. Nüüd tuleb järge hoida, et LAPS tõuseks taas tähtsamale kohale kui «võrgutamine», mis vahel on kujunenud juba eesmärgiks omaette.

Keda õpetada?

Tundub lihtne vastata, et kooli tulnud lapsi loomulikult. Aga kui laps ei tule kooli? Või tuleb, aga on millegi poolest teistest erinev? Kui ta räägib mõnda teist keelt – no tuli Tartu ülikooli välisõppejõud, kolme lapse vanem? Kui teistes riikides pakutakse üha enam liikuvatele inimestele munitsipaalkoolides tasuta rahvusvahelise õppekava järgi õpet, siis meil tuleb alles selgitada, et õppejõud, investorid, aga ka näiteks võõrkeeleõpetajad või meie inimesi aitama tulnud arstid ei tarvitse kõik lastetud olla. Või kas tuleks ettevaatlikult õpetada ka lapsevanemaid ja kogukondagi, tehes nendega aktiivselt või isegi pealesundivalt koostööd? Kas ja kuidas õpetada koolieelses vanuses last? Kas õpetada tuleks ühetaolisi liinitöölisi või peaks ikka Arno viiuli kätte saama ning Toots tohtima teha poole rehkendusest, ent selle ise? Ikka kostab ettepanekuid, et laste võrdne kohtlemine tähendaks kõikidele lihtsalt ühetaolist rahasummat ja ühesugust õppekava. Kõik muu, mis «normist» üle või puudu jääb, on diskussioonikoht. Loodan, et need diskussioonid lõppevad abi- ja tugipersonali senisest selgema ja kindlama määratlusega.

Kuidas lapsi õpetada?

Et õpetaja palk peaks tõusma ja tööaeg vähenema, on igati loogiline eesmärk, ehkki täistööaeg on seadustes praegugi. Selles, et õpetaja kõik tööülesanded peaksid jääma töötundide sisse, on täielik üksmeel. Ühe õpetaja kohta on meil lapsi omajagu, eriti gümnaasiumiastmes võrrelduna taas teiste OECD riikidega. Ent peamised arutelud keerlevad erivajadustega laste ümber, eriti kui meenutada, et omad erivajadused on igal lapsel, ka neljandas pingis viitele õppival korralikul patsidega tüdrukul. Kas õpetaja õpetab lapsi üksinda või on tal kasutada tugimeeskond koosseisus lapse perekond, kooli ja omavalitsuse või regiooni tugispetsialistid pluss tasuta kasutada õppe- ja metoodilised materjalid? Erinevalt saadakse aru ka ühtluskooli mõistest, ehkki sõnades toetavad ühtluskooli kõik. Kas jätkame Johannes Käisi sõnastatuga, mis on Põhjamaadelegi edu toonud: «Ühtluskooli põhimõte on selles, et igal riigikodanikul on õigus haridusevalguse osaliseks saada niisugusel määral, kui seda võimaldavad temale ta omad võimed ja vaimuanded»? Ise usun sellesse põhimõttesse, ent kindlasti on õigus neilgi, kes peavad ühtluskooliks kõikide ühtemoodi õpetamist. Siis polevat kadedust ega segadust.

Üksmeelsed ollakse erakondadeüleselt selles, et bürokraatiat tuleb koolis vähendada. Kui jõutakse konkreetsete punktideni, siis löövad välja ilmavaatelised erinevused – keegi näeb turvatunnet täpsetes regulatsioonides (pahem valik), teised aga vastupidi, nende puudumises ja loomingulises vabaduses (parem valik).

Demograafia lipulaevad

Haridusotsused mõjutavad meie jaoks tundmatut aega aastakümne(te) pärast, ent avaldavad kohest mõju perede soovile saada laps. Meil on asutuse nime järgi küll haridusseadused, aga nende järgi elavad koolitöötajatele lisaks ka lastega pered, õigupoolest nende jaoks ju koolid ongi. Osa ettepanekuid soovib senisest paremini kindlustada kodulähedast kooli, eriti põhikooli. Samas on rahandusministeerium pakkunud, et põhikooli viimast astet ei peaks enam kodu lähedal hoidma piirkondades, kus lapsi on vähe. Lastevanemate liit rõhutab, et riigi toetatud õpilaskodu kohad peaksid laienema ka gümnasistidele, et tagada just vaesemate perede lastele võrdne ligipääs. Õpetaja palga väärtustamine (2015. aastal jõuda Eesti keskmisest palgast viiendiku võrra kõrgema keskmiseni) väärtustab kogu lastega tehtavat tööd, ent seejuures ei tohi lisanduda peredele täiendavat koormust näiteks logopeeditundide tasustamise eest. Üldine põhimõte peab olema, et olemasolevat olukorda ei tohi halvendada.

Himustada parimat haridust

Riigikogu kultuurikomisjonis pakkusin, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused peaksime tegema erakonnaüleste kokkulepetena ehk teisisõnu võtma otsuseid vastu konsensuslikult. Nii on arenenud riikides haridusküsimustes enamasti tavaks. Keskerakond on teatanud oma eriarvamusest vene õppekeele küsimuses, aga kuna selles sisulisi muudatusi ei kavandata, siis loodame, et riigikeelevaidlus ei lämmata neid sisulisi küsimusi, mis emakeelest sõltumatult lapsi ja nende õpetajaid puudutavad.

Ülejäänud küsimustes valitseb esimeste arutelude järel koostöötahe. Mustvalgeid valikuid elus polegi.

Samal ajal teeb muret teatav käegalöömismeeleolu, mida olen kohanud koolides ja omavalitsustes: «Ah mis nüüd meie siin enam», «Niikuinii on kõik otsustatud» või «Tore oleks, kui tuleks keegi teine ja teeks kõik meie eest ära». Eestis on juba kujunenud olukord, et iga kooli piirkond on kogu Eesti. Koolis käiakse üha enam omavalitsuspiire ületades ja sõltumata asukohast on kõige populaarsemad need koolid, kes on julgelt omanäolised ja pakuvad midagi erilist. Kui kaob kool, siis kaob ka elujõuline kogukond. Inimesed hääletavad jalgadega. Seejärel hakkavad langema kinnisvarahinnad, ning sellest edasi muutub omavalitsusel veel keerulisemaks hoida heakorda või vahetada torusid …

Kui vaadata perede ootusi, siis üha enam hindavad inimesed jakobhurdalikku vaimult suureks saamist, parima hariduse nõudlikku himustamist. Kolitakse siis, kui laps hakkab kooli minema, kui kohapeal kooli pole, kool on passiivne ja käegalöönud või erilise eestvedamiseta. Hariduse polariseerumisohust kirjutas mullu Mare Taagepera (PM 07.10). Mööda Eestimaa koole käies torkab küll silma, et omavalitsuse finantsvõimekus ega hoone remonditus pole kooli vaimsuse ja õppimise kvaliteediga mingis korrelatsioonis. Otsene seos kvaliteediga on omavalitsuse ja kooli juhtkonna ning õpetajate ühisel motiveeritusel ning laiema haardega pingutamisel. Siis sünnivad imed, mis küll kunagi ei tarvitse üheski edetabelis kajastuda. Oleme nii väike rahvas, et ilma loovuse ja lootuseta ei saa kooli pidama hakatagi. Eesmärk on sellised haridusseadused, mis ei tapaks kohalikku initsiatiivi ega tugineks keeldudele. Tulevikku teadmata võib kellegi julge katsetus õigeimaks osutuda ning vajadus väga erinevate oskustega inimeste järele on juba praegu ilmselge.

Ülevaade tugineb 14. veebruaril linnade ja valdade päevadel peetud ettekandel.