FOTO: Erakogu

Veebruariks 1987 polnud Moskva kõrgetelt tribüünidelt väljakuulutatud perestroika ehk uuenduste poliitika veel Eesti NSVsse jõudnud. 1986. aasta oktoobri lõpus algas Eesti Televisioonis looduskaitsele pühendatud saatesari «Panda», aga fosforiidisõja avapauguni kulus veel üle nelja kuu. Sama aasta novembri lõpus arutati ENSV Kirjanike Liidu aastakoosolekul, toetudes Moskva nn kesklehtede artiklite argumentidele, võimalusi taastada Tallinnas mõned ajaloolised tänavanimed. Detsembri lõpupäevil avati pidulikult Tallinnas Uussadama (Muuga) sadama esimene järk, mille täielik käikuandmine tõotas uute migrantide voolu jätku.

Endel Rivers (Jõgi)

FOTO: Erakogu

FOTO: Erakogu

Raamat Küllo Arjakas «Eesti lipp».

FOTO: Repro

1987. aasta jaanuari lõpus arutati Moskvas NLKP Keskkomitee pleenumil ühe küsimusena alternatiivkandidaatide esitamist kohalike nõukogude valimistel. Nii uudses küsimuses ei osatud Eestis õieti midagi arvata. Lühidalt: Eesti NSVs püsis 1980. aastatele omane majanduslik-poliitiline stagnatsioon.

Ainsaks üllatuseks oli parteijuht Mihhail Gorbatšovi visiit Eestisse 19.–21. veebruaril 1987. Leonid Brežnev oli käinud Eestis 1960. aastal, kuid mitte veel riigijuhina. Uutmismeelne Gorbatšov jäi nähtuga laias laastus rahule. Kohalik parteijuht Karl Vaino näis küll vanameelsena, aga üldiselt edenes elu sotsialistlikus Eestis igati hästi.

24. veebruar 1987, Tallinn. Sel keskpäeval said juhuslikud jalutajad Tallinna vanalinnas näha täiesti uskumatut vaatepilti, mida esimesel hetkel võis pigem pidada ilmutuseks. Nimelt ratsutas Eesti NSV pealinna südames mustal hobusel sihikindlalt mees, suur valge hõlst üll, lehvitades uhkelt paremal küljel valge varre otsas sinimustvalget lippu mõõtmetega 44 × 77 cm.

Ratsanik kappas rahulikus tempos Apteegi tänavast Raekoja platsile, Harju tänava kaudu Võidu (Vabaduse) väljakule ning edasi Suvorovi (Kaarli) puiesteele, kust tõusis Toompeale. Ta tegi Toompea lossi ees mõne ringi ja kuna sel hetkel oli värav avatud, sooritas paar tiiru koguni lossi sisehoovis.

Seejärel andis ratsanik Nevski kiriku ees oma hobuse üle ratsabaasi töötajale. Järgnevalt keris tundmatu rahulikult lipu kokku, jalutas sellega Võidu väljakule ja istus taksosse. Uskumatu ratsaretk sinimustvalge lipuga Eesti NSV pealinnas kestis umbes pool tundi.

Esimesest ehmatusest-üllatusest toibunud pealtnägijad tervitasid uhket ratsameest aplausiga. Soome turistid klõpsutasid ridamisi pilte, pidades sellist ratsameest kesklinnas ilmselt oluliseks ja teadmata midagi lehvivate värvide tähendusest. Ilmselt arvati, et kusagil on käimas filmivõtted.

1987. aasta 24. veebruari keskpäevast «ilmutust» Tallinnas tuleb pidada esimeseks ulatuslikuks ja avalikuks Eesti rahvuslipu demonstreerimiseks pikkade-pikkade nõukogude aastakümnete järel.

Sinimustvalgeid lippe oli Eesti NSVs varemgi heisatud. Näiteks 24. veebruaril 1980, Eesti Vabariigi 62. aastapäeval, lehvis kolmevärviline lipp Tartus Toomkiriku tornis. Selle heiskasid neli Tallinna Polütehnikumi diplomandi Raivo Hermlin, Vello Sõstar, Olev Tiitson ja Viljo Vilba.

Märtsis 1980 heisati trikoloor Saaremaal Kingissepa (Kuressaare) kesklinnas kõrge puu otsa, oktoobris Harjumaal Kose-Ristil. Kohtla-Järve rajoonis tõmmati ennesõjaaegne rahvuslipp Mäetaguse alevis katlamaja korstna otsa, Võru rajoonis heisati lipp Otsa asulas, Pärnu kesklinnas Lenini alleel puistati laiali mõnikümmend väikest rahvusvärvides lipukest. Aga kõik need, ja ka varasemad sinimustvalge lipu heiskamised Eesti NSV ajal, toimusid õhtu- või ööpimeduses. Võimumehed tegid järgmisel varahommikul jõupingutusi, et lipp võimalikult kiiresti maha võtta.

Julgeks ratsameheks oli muusik Endel Jõgi, tuntud kui Gunnar Grapsi Grupi ja ansambli Proov 583 kitarrist. Ta oli varem ratsutamistrenni teinud ja hobune toodigi vanalinna filmimise ettekäändel.

Ilmselt otsustasid Eesti NSV võimumehed endi jaoks halvimat kartes omapärase vahejuhtumi maha vaikida. Kui palju ja millisel tasemel arutati asetleidnut EKP tippjuhtkonnas, EKP Tallinna linnakomitees või kohalikus KGBs, on paraku teadmata. Igal juhul pääses Jõgi nii 24. veebruaril 1987 kui ka pärast seda kinnipidamisest.

Kitarrist Endel Jõgi liitus peagi usulise Elu Sõna rühmitusega ning sattus KGB tagakiusamise alla. Koos abikaasa ja tütrega emigreeruti 1988. aasta aprillis Austriasse, sealt pool aastat hiljem Austraaliasse. Seal elab ta Endel Riversi nime all tänini, jätkates Austraalias muusikuteed.

Tänavu jaanuaris meenutas muusik Endel Jõgi (Rivers):

«Sellisest plaanist tegin juttu esmakordselt 1985. aastal Kuressaares. Mängisin sel ajal Gunnar Grapsi Grupi koosseisus ja ansamblile korraldati kontserdi järel restoranis õhtusöök. Usun, et bändikaaslased võtsid seda juttu tookord pigem naljana, «lauas napsi kõrvale jutuna». 2003. aastal, mil üle pikema aja Eestis kontsertreisil käisin, meenutasid endised kolleegid mulle seda episoodi.

Kolmevärvilise lipu aitas valmistada 1987. aasta algul Ain Leino. Ta töötas Kadrioru staadionil ning just spordivõistlustel kasutatud eri riikide lipulaidudest saigi kokku õmmeldud sinimustvalge lipp. Samuti õmblesime linadest suure valge rüü ja meisterdasime lipu kinnitusrihmad seljale.

Seejärel esitasin ratsaspordibaasi direktorile kirjaliku palve hobuse üürimiseks eesseisvate filmivõtete jaoks Tallinna vanalinnas. Et olin nooruses ratsutamisega tegelenud, ei tekitanud taotlus ühtegi küsimust.

Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril 1987, istusime keskpäeva eel koos abikaasa Sirjega taksosse ning suundusime vanalinna. Lasime end sõidutada Vene ja Apteegi tänava nurgale, kus meid kokkuleppe kohaselt ootaski Tondi ratsabaasi töötaja koos kohaletoodud ratsuga.

Palusin hobuse kohale toimetanud noormehel kohe minna Toompeale vene kiriku juurde ning seal mind oodata. Kuna puudus vähimgi ettekujutus, millega planeeritud aktsioon võib lõppeda, sõitis Sirje sellesama taksoga Tallinnast välja.

Valge varre otsas sinimustvalge lipp oli mul rihmadega selja külge kinnitatud. Kuna retke kulgemist vanalinnas polnud võimalik ennustada, siis tahtsin, et mu käed oleks vabad juhuks, kui tuleb end kaitsta – olgu venelaste või miilitsa eest.

Üle Raekoja platsi sõites kuulsin palju rõõmuhõiskeid ja plaksutamist. Ent paljud tardusid ootamatusest lihtsalt paigale. Ilmselt täiesti puhta juhuse tõttu olid valitsushoone väravad avatud ning tõkkepuu ülal. Mäletamist mööda väljusid sealt just mõned valitsuse autod.

Otsustasin kohe ka seda võimalust kasutada. Et mind Eesti NSV valitsushoone hoovis ratsutamisel kinni ei peetud, see tuli üllatusena. Mingi sireen küll huilgas, ent need, keda seal nägin, olid justkui tardunud, kaasa arvatud miilitsamees oma postil.

Pärast kahte ringi lossi sisehoovis tundsin, et missioon on täidetud. See oli moraalne ja psühholoogiline võit – olukord, kus Eesti sinimustvalge lipp lehvib keset punaste võimukantsi!

Seejärel kappasin lossihoovist välja ja andsin hobuse kiiresti üle täiesti hämmeldunud näoilmega noormehele. Ütlesin, et ta ratsutaks, nii kiiresti kui saab, tagasi Tondile. Sõitu kavandades arvasin, et hiljemalt Nevski katedraali juures mind arreteeritakse. Mind oodanud Tondi ratsabaasi noormees ei teadnud, mis üritus mul plaanis oli.

Laskusin seejärel kiiruga mäest alla Vabaduse väljakule, sealt hooga taksopeatusse, kus vonkles üsna pikk järjekord. Kui Toompealt alla Vabaduse väljakule läksin, võtsin lipu selja külge kinnitatud tupest välja ja hoidsin seda käes. Usun, et inimestele tundus see üsna uskumatu pilt: keegi tuleb pikas valges hõlstis ning sinimustvalge lipuga taksojärjekorra juurde ja küsib, et kas ta tohib kõige ette minna? Järjekord koosnes valdavalt ilmselt eestlastest, kes mind naeratades esimeseks lasid, ning samas, jälle juhuslikult, sõitis kohe üks takso ette.

Sõitsin samuti Tallinnast välja. Veetsin umbes kuu aega erinevate sõprade juures. Aegamööda selgus, et KGB on otsustanud kogu loo maha vaikida. Hiljem kuulsin eri allikatest, et KGB pidas paremaks mind mitte vahistada, sest olin üsna tuntud muusik. KGB ilmselt ei tahtnud, et kogu aktsioon oleks jõudnud laia avalikkuseni.

Linlaste seas aga levis jutt ratsamehest suust suhu. Pidasin oma eesmärgiks, et inimesed hakkaks kaotama järk-järgult hirmu punaste ja KGB ees. Samuti et punastele hakkaks jõudma teadvusse, et sinimustvalge lipp on nüüd lehvinud nende valitsushoone ees ja Toompea lossi hoovis ning et see kõik jõuaks nende teadvusse kui pika nõukogude ajastu lõpu algus.

Hiljem, Eestist lahkumise eel, oli mul KGB-meestega mitmeid konflikte ja ülekuulamisi, aga kordagi ei mainitud seda ratsutamise-lugu. Küll aga soovitati mul nii-öelda heaga siit riigist kohe lahkuda.

Kindlasti leidus neid, kes mind toona ratsutamisel ära tundsid. Külastasin 2008. aastal taas Eestist ja isa näitas mulle fotot, mis on pildistatud hetkel, mil ratsutasin üle Vabaduse väljaku. Ülesvõte oli isale saadetud tundmatult isikult juba mitukümmend aastat tagasi. Pilt saadeti isa kodusele aadressile, foto tagaküljel oli vaid kuupäev: 24. veebruar 1987.

Trikoloor, millega ma Tallinnas lehvitasin, on aga siiani alles. Pärast Austraaliasse naasmist saatsin selle Eesti Lipu Seltsile.»

Kes lasi läbi ideoloogilise diversiooni?

Lisagem lõpetuseks, et 1987. aasta 3. märtsil toimus EKP Keskkomitee büroo istung. 20. päevakorrapunkti all otsustati autasustada gruppi Eesti NSV siseasjade organite töötajaid medaliga «Eeskujuliku töö eest ühiskondliku töö kaitsel».

Võimalik, et nii mõnigi asjamees mõtles neil päevil: kellel küll jäi juba ammu ette teada «ohtlikul» ajal ehk 24. veebruari keskpäeval Tallinnas puudu vajalikust nõukogulikust valvsusest, et toimuda sai selline ohtlik «ideoloogiline diversioon»? Eesti NSV kriminaalkoodeksi keeles oli ilmsesti tegemist avaliku korra kuritahtliku huligaanse rikkumisega, raskendavateks asjaoludeks ettekavatsetus ning grupiviisiline läbiviimine. Seega, süüdi tuleks mõista mõlemad, nii ratsanik kui ka tema hobune.

Artikkel põhineb Küllo Arjakase kevadel ilmuval raamatul «Eesti lipp».