Trivimi Velliste

FOTO: Peeter Langovits/Postimees

Aja vaim oli see põhiheli, mis muutis eelmise Eesti aja kiiduväärseks, seda mitte ainult võrdluses vahetult järgnenud aastakümnetega, vaid koguni võrdluses praeguse ajaga. Nii oleme ise suurim oht enda olemasolule riigi ja rahvana. Meie tulevikku ei otsusta «elatustase», vaid sisemise tugevuse-nõrkuse vahekord.

Eesti Vabariik on nüüd saanud 34 699 päeva vanaks. Kasutan seda muljetavaldavat arvu vaid selleks, et rõhutada: meie riik ei ole 95 aasta jooksul silmapilgukski lakanud olemast. Seda tõsiasja peab aeg-ajalt kordama, sest mitte iga Eesti kodanik ei ole selle mõttega harjunud.

Oleme tihti rääkinud «Eesti Vabariigi taastamisest». Sellega oleme silmas pidanud Eesti iseseisvuse taastamist ehk Eesti Vabariigi taastamist de facto. Kui riik on ebaseaduslikult okupeeritud, siis pole ta muidugi mõista muutunud olematuks.

Pikkadel okupatsiooniaastakümnetel kasutas rahvasuu sageli väljendit «Eesti aeg» tähenduses «iseseisvusaeg», mis kestis umbes kakskümmend üks ja pool aastat – täpsemalt aga 7890 päeva. Tänaseks, mil «vabaduse rekord» on ukse ees – priiuse põlistumise päev 27. märts vaid kuu aja kaugusel –, on elavate kirjas väga vähe neid, kes mäletavad eelmist iseseisvusaega täiskasvanu silmade läbi. Neil on vanust juba üheksakümmend ja üle selle.

Olen viimase mõnekümne aasta jooksul küsitlenud paljusid tollal elanuid, nii lihtinimesi kui ka olulisemat osa etendanuid. Ja pärast seda, kui arvata maha minevikunostalgia ning «noorus on ilus aeg», jääb kirjeldustes järele ikka veel väga suur annus positiivset. See on empiiriline fakt, mida ei muuda tagantjärele ükski teooria.

Nõnda on asjakohane küsida, mis oli siis see põhiheli, mis muutis eelmise Eesti aja kiiduväärseks, mõistagi, mitte ainult võrdluses vahetult järgnenud aastakümnetega, vaid koguni võrdluses praeguse ajaga. Minu vastus on: aja vaim! Nii paradoksaalne kui see ka täna ei tundu.

Praegu on vabadust võrratult rohkem kui kunagi varem, aga mida me oskame sellega peale hakata? Vanasti tunti vabaduse ja kõikelubatavuse piiri, täna on see piir väga ähmane. Kuid eelmise Eesti aja üheks kandvaks põhiheliks oli kahtlemata Vabadussõja vaim. Juhan Liivi kunagine, ammune uskumatu unistus oli teoks saanud võidukas Vabadussõjas – vere hinnaga.

Sel tõsiasjal oli sügav mõju tollase eesti rahva teadvusele ja alateadvusele. See oli teadmine oma võimetest, samuti teadmine oma uuest seisundist – endisest impeeriumi väikerahvast oli saanud riigirahvas, oma maa peremees. Tartu rahulepingu järgse muutuse suurust ei maksa praegu alahinnata. Isegi mitte siis, kui osutame järgnenud lehmakauplemisele Toompeal. Areng käib ikka väikeste sammude kaupa. Toompea ei ole kohe Westminster.

Meie praeguse iseseisvusaja juured peituvad aastas 1939. Teise maailmasõja õnnetu algus ja meie jaoks katastroofiline lõpp on määravalt mõjutanud meie eneseteadvust, meie mõtteviisi. Kui esimene iseseisvus sai alguse võidust, siis teine kaotusest, millele järgnes lõputu ja üsna lootusetu virelemine. Tõsi, vastupanu ei vaibunud iialgi – olgu Sinimägedes, metsades või hiljem läkitustes ÜRO-le ja Euroopa Parlamendile. Kuid vapraid oli kahanev vähemus, seevastu lootusetus kasvas aja kulgedes.

Isegi kolm aastakümmet tagasi, kui sinimustvalge lipu salaja pühitsetav 100. aastapäev polnud enam mägede taga, aga perestroikast ei osatud veel undki näha, muiati nende jutu peale, kes arvasid, et Eesti võib veel meie elu ajal vabaks saada. Selline unistus näis olevat samasugune luul kui Juhan Liivi luuletus 19. sajandil.

Nõukogude impeeriumi sisemiste jõuvarude kokkukuivamine põhjustas perestroika, mis omakorda tasandas tee laulvale revolutsioonile. Uus ärkamisaeg oli arusaadavalt järkjärguline ja ettevaatlik nagu ikka liikumine õhukesel jääl. Tänavu aprillis möödub veerand sajandit Tartu muinsuskaitsepäevadest, mil esmakordselt Nõukogude okupatsiooni aastakümnetel toodi taas tänavatele hulgaliselt sinimustvalgeid lippe. Samal ajal algatati ka Rahvarinne Perestroika Toetuseks.

Kui kohalikud muinsuskaitseseltsid olid taimelavaks peagi algavale kodanike komiteede liikumisele, mis seadis eesmärgiks juriidiliselt eksisteeriva Eesti Vabariigi täieliku iseseisvuse taastamise, siis Rahvarinne lootis suuremale autonoomiale üha demokratiseeruvas Nõukogude Liidus ja hiljem koguni Nõukogude Liidust «eraldumisele».

Täna me küsime muidugi: kuidas saab «eralduda» sellest, millega pole mitte kunagi «liitutud»? Aga tõsiasi on – pool sajandit jõhkrat okupatsiooni sellele eelnenud luuüdini tunginud sõjatraumaga ei saanud mööduda, jätmata jälgi rahva teadvusse ja hinge. Me ei pruugi neid jälgi alati märgata. Ja kui märkamegi, ei taha neid tunnistada. Kui hing on haige, otsib ta süüdlast. Selle leidmine toob ajutist leevendust.

President Meri on ütelnud, et president Pätsi mõtlemine ei küündinud kõrgemale vallavanema tasemest. Lennart Merist tuleb aru saada ja talle andestada. Lennart oli väike koolipoiss, kui ta seoti ohelikuga hobuse sappa ja lohistati mööda sõjaaegse Vene küla tänavat. Lapse surmahirm ei saa kaduda isegi vanuigi. On mõistetav, et selliste tundmuste taustal jääb ainult Stalini ja Hitleri süüdistamisest väheks. Süüdi peavad olema ka omad!

Siiski, kestvad tugitooliarutelud selle üle, mida kõike tulnuks 1939. aastal teha, reedavad, et hing on tõesti haige. Ja see on objektiivne reaalsus. Aga me peame tagantjärele tarkuses – mis teatavasti on suurim täppisteadus – leidma endas niipalju empaatiavõimet, et asetada end toonasesse aega, nonde inimeste olukorda, kes sisuliselt seisid (kogu rahvana!) püssitorude ees. Soomepoiss prelaat Vello Salo küsis hiljuti kindral Laidoneri mälestusloengus: kes oleme meie, et võtame endale õiguse mõista kohut surnute üle?  

Nõnda siis, me oleme saanud, mida tahtsime – vabaduse. Aga me ei näi väga rahul olevat. Mihkel Mutt on osutanud, et mitte ühtegi kosmilisse raamatusse pole kirjutatud, et me ei või taas sellestki ilma jääda, mis meil praegu on. Suurimaks ohuks enda olemasolule riigi ja rahvana oleme meie ise. Meie sisemise tugevuse-nõrkuse vahekord otsustab meie tuleviku, mitte meie «elatustaseme» kõrgus. Jaan Kross juhtis aastaid enne lahkumist tähelepanu tõsiasjale, et eesti argikeelest on kadunud sõna «ligimesearmastus».

Nüüd, mil kätte on jõudnud oma riigi 95. sünnipäev ja kuu aja pärast saab praegune vabadusepõlv eelmisest põlisemaks, on väga sobiv aeg juurdlemiseks oma iseolemise tuuma üle. Sisekaemuses võiksime igaüks küsida: mis on mulle veel püha? Kui saame palju kokkulangevaid vastuseid, siis see ongi meie ühisosa. Sinimustvalged lipud vardas ja värvid rinnas ning riietuses võiksid olla selle ühisosa väliseks kinnituseks.

Riigikogu liige Trivimi Velliste (IRL) on olnud Eesti Kongressi liige, Eesti Muinsuskaitse Seltsi juht, välisminister ja Eesti alaline esindaja ÜROs.