Mart Kivastik: E.V.-r 95

Mart Kivastik Foto: Erakogu

Olgu see lugu minu viiluks Kadrioru lossi sünnipäevatorti.

1940. aasta Kadrioru loss oli nagu läbikäiguhoov. Üks riik teise järel kolis sisse ja välja. Kõigepealt kolis Eesti välja ja ENSV sisse, siis sakslased sisse ja mõni aasta hiljem oli jälle ENSV tagasi.

Nüüd oleme me jälle ise Kadriorus ja hoiame hinge kinni, et midagi niisugust enam ei juhtuks. Iseseisvus näib nii habras. Kõik on veel liiga hästi meeles. Tol korral käis teekond härrast seltsimeheks ja tagasi kibekähku, vähemasti neil, kes tahtsid ellu jääda. Paljud jäid aga pooltevahetamisega jänni või siis said liiga hilja aru, mis toimub. Ja saidki hukka.

Üks sellistest oli ENSV esimene peaminister Johannes Vares Barbarus, kes lõpetas oma karjääri Kadrioru vannitoas 29. novembril 1946, kas siis kuuliga kuklas või südames, pole tähtsust, surnud ta oli. See on fakt.

Barbaruse jaoks algasid halvad ended juba ammu enne seda. Koos Vareste pere Kadriorgu kolimisega 1940. aasta juunis vallutasid Kadrioru rotid. Peaminister Barbarus ja tema naine ei saanud seetõttu magada, nägid unes koš­maare. Barbarus uskus kergesti halbu endeid, nii et karta võis kõige halvemat, aga päästa enam midagi ei saanud. Ta oli venelastel raudselt pihus, Ždanovi ja iseenda pantvang.

Võib-olla algaski kõik tema «multiplitseeritusest». Tavaliselt ta tahtis üht, aga pidi tegema teist. Ta justkui pooldas töölisi ja oli teoorias suur sotsialist, aga päriselu veetis suurelt osalt Pärnu ohvitseride kasiinos, kuhu alamat sort inimesi sisse ei lastud.

Ta oli rikas arst, kuigi oleks eelistanud olla vaene, kuid surematu kuulsusega poeet. Ent luuletamiseks jäi aega väheks. Poeet sai ta olla vaid öötundidel, kui kõik teised juba ammu magasid.

Isegi luules oli Barbaruse põhijooneks olla vastu. Poolt olla oli ju nii tavaline. Barbarus tahtis olla eriline. Elada meeldejäävat elu. Selle loo pealkiri on laenatud Varese 1932. aastal ilmunud luulekogult, mis oli eriti riigivastane.

Samal ajal, kui Barbarus arstina tööd rügas, teised eesti poeedid muudkui kirjutasid, loomulikult kulka toel, ja näpsasid auhindu. Vaene Vares aga ei saanud midagi... midagi peale Pärnu linna kirjandusauhinna, aga seda oli ju häbematult vähe! Ja pealegi, kes teab Pärnut, rääkimata tolle linna kirjandusest?

Vares oli nii tundmatu, et Päts isegi ei teadnud, kelle ta 1940. aastal Eesti peaministriks nimetas. Aga kuna Ždanov käskis, saigi Eesti peaministriks keegi Vares, Pärnu poeet, stiililt miskit Kivisildniku-sarnast, aga tundmatu mis tundmatu. Päts oli hiljem siiski uurinud, kellega tegu on.

Johannes Vares oli sündinud 1890. aastal Viljandi kandis suures talus. Kui ta Pärnusse gümnaasiumi läks, oli ta klassi rikkuselt number üks. Gümnaasiumis sai ta endale ka Barbaruse hüüdnime. Võib kujutleda, kui rõõmus ta selle üle oli. Sest kes tahaks olla Vares?

Esialgu tahtis ta hoopis näitlejaks, aga põrutas pärast gümnaasiumi lõpetamist siiski Kiievisse ja õppis arstiks. Kiievisse sellepärast, et Tartu ülikool oli tema jaoks liiga mandunud. Liiga tavaline arvatavasti.

Pärast ülikooli maabus Vares otse Esimesse maailmasõtta, kus talle päris meeldis. Kuulid vihisesid, pommid lõhkesid, elu oli erakordne, mitte igav! Edasi siirdus Barbarus Vabadussõtta. Võib arvata, et ka tolles sõjas talle meeldis. Kuigi ta oli sunnitud «teenindama» ka mahalaskmisi, mis ei saanud olla just lust ja lillepidu.

Ülesnäidatud vapruse eest taheti teda pärast sõda autasustada Vabadusristiga, millest mees ühtäkki avalikult keeldus! See oleks olnud jälle liiga tavaline, olla üks teiste hulgas. Aga ta muutis kohe meelt ja võttis ordeni vastu, kui kuulis, et Vabadusristi kavalerid saavad rongis tasuta sõita. Hiljem pidi ta oma ahnust kõvasti kahetsema, sest venelastele too seik Barbaruse eluloos ei meeldinud.

Barbarus ei olnud mingi üksik hunt, tal oli sõpru: koolivend Semper, Adson ja Under, vana Vilde ise ja ka Tuglased – aga neid ei olnud Pärnus! Nad käisid küll suviti külas ja jäid Vareste suurde majja elama lausa nädalateks, aga see pole ju see. Varesest on maha jäänud kirjavahetus, mis asendas õhtusi vestlusi veiniklaasi taga. Teised said samal ajal Werneris päriselt kokku.

1939ndal kolisid Varesed Pärnust Tallinna. Venelased arvatavasti toetasid pisut Vareste pere ümberasumist, sest kuidas muidu oleks osanud ta olla Tallinnas koos kohvri ja naisega täpselt õigel ajal ja õiges kohas. Hetk hiljem oli ta juba peaminister. Ždanov saabus Eestisse 17. juunil ja juba 21. juunil oli tal Varese valitsus moodustatud. Ei võtnud nädalatki!

Ja seal see Vares siis oli, peaminister, kel polnud aimugi, mis ta tegema hakkab. Esialgu oli tal vist isegi tunne, et ta valitseb Eesti riiki, aga meestele tehti kiiresti selgeks, et Varese valitsus on sõltumatu, et temast ega tema valitsusest ei sõltu midagi.

Mõni nädal hiljem ei julgenud ta venelaste kuuldes enam iitsatadagi. Kui ta tahtis kellegagi päriselt rääkida, läks ta Kadrioru lossi aeda jalutama, et pealt ei kuulataks. Ta kirjutas hirmuga oma eluloo ümber, et venelased tema tasuta rongisõidust teada ei saaks.

Enda ülevärvimisega tegelesid kõik. Sul pidi alati olema sobiv elulugu varnast võtta, kas sinimustvalge või punane. Kui sakslased sisse tulid, võeti oma elulood uuesti ette. Kellel ei õnnestunud ümber kehastuda, see lasti maha, osa putkas Venemaale, Vares ka. Tal ei oleks ju õnnestunud «Rüütlit teha», sakslasi veenda, et tegelikult oli kogu see ENSV valitsus vaid kattevari Eesti asja ajamiseks. Poleks ju olnud võimalik?!

Pärast sõda olid Varesed jälle Kadriorus tagasi. Lootuse täiesti kaotanud. Vares üritas sõpru aidata, andis Tuglasele, kes Rootsi laevalt maha jäi, Underi maja, aga Heiti Talvik pandi kinni. Vares, kes tundis Talvikut hästi, ei saanud tema heaks midagi teha.

Kadriorus jooksid jälle rotid ringi. Kadus viimanegi unistus ükstapuha millisest Eestist. Ja siis saabus jube lõpp vannitoas. Mõni kuu hiljem läks ka Siuts, Varese naine. Vareseid ei olnud enam. Nad olid haihtunud. Algas ENSV, kus keegi enam midagi ei mäletanud.

Kentsakas on, et ENSV ja Eesti Vabariik on mõnes mõttes sarnased. Mõlemad revolutsioonid, nii punane kui laulev, õgisid aplalt oma lapsi.

Venelased ei lasknud päris kommuniste võimu ligigi. Johannes Lauristin lasti 1941. aastal maha. Vene ajal Eesti Vabariigi eest võidelnud ERSP on samuti mängust väljas. Lagle Parek üritas saada presidendiks, aga läks hoopis kloostrisse. Nii Lauristin kui Parek oleks oma veendumustega olnud asjalikel poliitikutel risti jalus. Poliitika nõuab siiski kompromisse iseenda ja oma südametunnistusega, mis tihtipeale lõppeb nii, et sulle ei tulegi enam meelde, milleks või kes sa oled. Sust on järel vaid valge kampsun...

Aga vähemasti on meil nüüd jälle oma riik. Ja kui mõelda tagasi kõigele, mis on juhtunud ja mis oleks võinud juhtuda, kas või sellele, et kui Tuglasel, Keresel ja kõigil ülejäänutel, kes soovisid Rootsi minna, oleks see õnnestunud … meid ju polekski enam. Me peame üksteisele iga Eesti sünnipäeva puhul kõvasti õnne soovima. Meil läheb seda väga vaja! Nii et proosit, kallid kaasteelised!