Anvar Samost: riigi armastus

Anvar Samost Foto: SCANPIX

Kuulsin eelmisel nädalal uudistest ühte lauset, mis kummitama jäi. «Riik ei armasta inimesi, siin Eestis ei ole inimesi kunagi armastatud,» ütles kaamera ees naine, kelle paarisaja elanikuga kodukülas vald põhikooli viimased kolm klassi õpilaste puudumisel sulgeda kavatseb. «Räägitakse maaelu arendamisest /.../ aga tegelikult mitte midagi ei ole ja midagi ei tule, mitte kunagi ei tule,» viis teine sõnumi lõpuni.

Eesti riik ei armasta inimesi! Kõnealusel juhul – nagu tavaliselt – seisnes armastuse puudumine ühe valla juhtide soovis maksumaksja raha säästlikumalt kasutada.

Mis on siiski riigi armastus? Kuidas üldse saab riik – teatud alal elavate inimeste üldine kokkulepe elu korraldamiseks – kedagi armastada? Kas me ise, Eesti inimesed, armastame riiki või armastame hoopis kodumaad, kultuuri ja kaasmaalasi?

Neli aastat tagasi, majanduslanguse põhjas, rääkis üks Läti ettevõtet juhtinud eestlane mulle edasi lätlasest kolleegi mõistujutu riigi ja inimese suhtest. Lätlane osutas, et tema kaasmaalased on alati, aga eriti pärast nõukogude võimu lõppu üritanud iseenda ja riigi asjade vahel distantsi hoida.

Okupatsioonivõim muidugi toppis nina iga inimese ellu, aga taastatud oma riik oli esialgu jõuetu. Nii ehitas tavaline inimene oma pere ja töö ning riigi vahele kõrge aia: «Mina ei nõua riigilt eriti midagi, aga riik ärgu tulgu siis ka minult midagi nõudma.» Kõik muutus, kui majandus enam ei kasvanud. Kõrgest aiast polnud abi, riik sirutas pikad käed üle ja võttis, mida hädas vajas. Osa distantsi hoidnutest pages veel kaugemale, välismaale, teine osa sai aru, et riik on igaühe asi.

Oletame siiski, et riik saab inimesi armastada ja see armastus tõesti väljendub rahas. Kas Eesti riik ei armasta inimesi? Pole tõsi. Eesti kogub maksude näol kokku suure osa inimeste loodud väärtusest ning jagab ümber neile, kes abi vajavad. Seda, et ümberjagamist on rohkem kui enamikus sama elatustasemega maades, on lihtne avalikku statistikat kasutades kontrollida. Valitsuspoliitikute retoorika on rõhutanud vastupidist, aga teod on pea alati viinud toetuste ja abi suurenemisele.

Eesti ei ole rikas, kui võrrelda Põhjamaade naabritega. Ja kui külas on juba suletud postkontor ja pood, siis pärast kooli sulgemist on hüljatuse tunne enam kui mõistetav. Paraku jääb poode, politseid ja postkontoreid vähemaks ka palju jõukama Soome maakohtades. See ei ole lohutus või õigustus, vaid viide elatustasemest vähe sõltuvale laiemale arengusuunale.

«Riik ei armasta inimesi»-suhtumine on sarnane, lausa sümmeetriline «inimesed ei hinda meie saavutusi»-suhtumisega, mida oleme viimase aasta vältel tipp-poliitikute puhul näinud. Oleme nii palju teinud ja kõik, mis vastu saame, on mõistmatus ja kriitika! Küsimus pole armastuses ja riigis, vaid selles, kui palju me üksteisest hoolida ja aru saada tahame.