Täna saab 95 aastat päevast, mil Endla teatri rõdult ette loetud manifest Eestimaa rahvastele kutsus üles looma «kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres». Möödunud aastate jooksul on korduvalt küsitud, mida ikkagi tähendab see «kord»? Mida kannab endas «õigus». Kas pole nii, et see, mis ühe meelest on kord, on teise meelest korratus? Ja kas pole ühe õigus teise vaatepunktist ebaõiglus? Seega, oleme kahelnud võimes säärast kodu ehitada.
Vastus on suuresti peidus sessamas manifesti lauses. Kultuur, muu hulgas ka poliitiline, pole midagi sellist, mida saaksime saavutada üleöö. Panna paberile plaan, täita seda piinliku täpsusega ja siis sooritada eksam ning võtta vastu lõpudiplom ja lilled – nii lihtsalt see ei käi. Kultuurrahvaste pere liikmena saame end tõeliselt tunda vaid teatud väärtusi pika aja vältel hoides, kandes ja neid vajadust mööda arendades.
Õppida ja eksameid sooritada muidugi tuleb. Ja seda oleme ka teinud. Oleme ses osas iseennast ületanud, ja mitte ainult oma riigi kontekstis. Meile on usaldatud vastutus maailma asjade korraldamisel, mitmesuguseid rolle ÜROs, NATOs ja Euroopa Liidus ning neid lisandub aina. See on palju enam, kui julgesid unistada 95 aasta taguse manifesti koostajad või isegi meie ise, kes me mäletame tundeid, mis meid valdasid veerand sajandit tagasi, seistes kommunistliku monstrumi varemetel.
Tänavuse iseseisvuspäeva eelõhtul meie seast lahkunud kirjanik Heino Kiik kõneles 1988. aastal kuulsal loomeliitude pleenumil: «Teekond kodanikuhäbist kodanikuuhkuseni on pikk. On küsitav, kas täisealise põlvkonna osa liikmeid eluski enam suudab mingit riiki usaldama hakata.»
Korra ja õiguse tõlgenduste üle Eestimaa rahvaste kodus on palju vaieldud ja vaieldakse ka edaspidi. Nii see peabki käima, õigusriikki ei saa kunagi päriselt valmis. Olulisim on vundament, millele toetuda, ja see on meil olemas. Inimesed, kes koostasid põhiseaduse, mille vastuvõtmisest rahvahääletusel möödus mullu 20 aastat, tegid suurepärast tööd. Oleme põhiseadust hoidnud ja põhiseadus on hoidnud me riiki.
Eesti teekond läbi 95 aasta on olnud käänuline. Manifestis öeldakse Eestit seisvat «lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida». Üle läve astununa võtsid 20. sajandi ajalookeerised meilt võimaluse liikuda edasi koos teistega samm-sammult.
Taas iseseisvad, oleme pidanud kohanduma vaba maailmaga paiguti ebainimlikus tempos, sealjuures mõnigi kord iseendas kaheldes ja küsides: kes me sellised oleme ja kuhu läheme?
See, et kahtleme ja küsime, tähendab, et me pole muutunud tuimaks ega kaotanud mõtlemisvõimet. See kinnitab, et oleme (olnud) õigel rajal.