Siseministri rohmakus

Ken-Marti Vaher Foto: A.Peegel

Ken-Marti Vaheril (IRL) oli tormiline nädal. Tähtsaim sündmus oli muidugi neljapäeval – ta sai teist korda isaks. Õnnitleme Postimehegi poolt!

Ent ülejäänud nädal möödus siseminister Vaherile avalikkuse kriitika turmtule all. Siseministrit süüdistatakse talle alluvate tippjuhtide avalikus häbistamises. Ning oma sõbra politsei- ja piirivalveameti juhiks upitamises. Iseenesest pole selles midagi erakordset. Poliitikud on varemgi oma tuttavaid või neile lojaalseid ametnikke kõrgetesse ametitesse määranud. Ja teevad seda edaspidigi.

Siseminister valis seekord aga hoopis iselaadse taktika. Selleks et asi paistaks võimalikult aus, lasi Vaher korraldada avaliku konkursi. Au talle selle eest. Ent sellega sattus Vaher ise kahvlisse. Siis, kui avastas, et konkursile ei esitanud oma kandidatuuri ükski talle vastuvõetav isik.

Seda, mis järgnes, avalikkus juba teab. Kolmele sisejulgeoleku tippspetsialistile öeldi, et teie ei sobi. Süsteemi sees jäeti karjääri tegevatele ametnikele mulje, et neil kui süsteemi siseringi kuulujatel  polegi justkui lootust tõusta karjääriredelil tulevikus kõrgemale kui peadirektori asetäitjaks.

Veidrad signaalid. Narr olukord. Lähtudes tõdemusest, et siseminister ei saanud prohmakateta hakkama isegi ühe kõrge ametikoha täitmisega, sunnib see kriitiliselt küsima: milline on üldse meie sisejulgeolekuvaldkonna juhi ametialane võimekus ja sobivus sellesse ametisse?

Kui nii lihtne kombinatsioon siseministrile üle jõu käis, siis mida peaksime kartma tõsiste kriisiolukordade lahendamisel? Uskudes siseinfol põhinevat juttu, peaksime ilmselt olema murelikud. Ministri ja tema palgatud kantsleri Leif Kalevi juhitud nõupidamistel olevat julgeolekuspetsialistidel sageli piinlik istuda, ja seda juhtkonnalt tulevate ebapädevate suuniste tõttu.

Keegi pole kriitiliselt küsinud, miks endine välisluure juht Tarmo Türkson üle poole aasta tagasi ministeeriumi kantsleri kohalt ootamatult lahkus ja välisluuresse madalamale ametikohale naasis. Türksoni sellisel ebatavalisel sammul on konkreetne põhjus, mida mehel avalikkusele ilmselt keeruline ausalt välja öelda.

Kui minister ja tema kantsler pole suutnud sisejulgeolekus oma alluvate austust ära teenida, siis lihtsaim viis olukorra muutmiseks on panna kõrgetele ametikohtadele endale sobivad isikud.

Ausalt, politsei- ja piirivalveameti juhikandidaat, vanglasüsteemi juht Priit Kama on siseministri poolt hulljulge eksperiment. Eriti kui kuulata Kamaga koos töötanud inimeste muljeid temast.

Seda, et Vaheri personalipoliitika pole alati õnnestunud, oleme juba näinud. Seda tõestab ajakirjanduse jaoks kasvõi juhtum eelmisel aastal ministri enda palgatud meedianõunikuga, kelle karjäär avalikus sektoris piirdus paari kuuga. Tahtnuks loota, et politsei- ja piirivalve juhikandidaadiga Vaher enam ei katseta. Sest politsei- ja piirivalveamet pole eksperimenteerimise koht.

Kahe aasta tagusest elamislubade skandaalist pääses Vaher erakordselt kergelt. Kas tal on ruumi veel mõneks suureks eksimuseks? Raske öelda. Poliitikas on teed ettearvamatud. Poliitika on koht, kus alati ei võida parimad.