Viktor Siilats

FOTO: Joosep Martinson / Õhtuleht

Rahvusliku lennukompanii ideest loobuda on kahju, aga ka rahast on kahju. Reaalsusega tuleb leppida, kirjutab ettevõtja Viktor Siilats.

Detsembris 2008 tegin Delfi kaudu riigile ettepaneku vahetada osalus lennukompaniis Estonian Air osaluse vastu Air Balticus. Nimelt soovis SAS tollal loobuda osalusest lätlaste lennufirmas ja saada Estonian Airi ainuomanikuks. Tulnuks kas müüa või siis osalused vahetada!

Riik, kelle esindaja härra Porgand ei teinud Estonian Airi nõukogus olles kogu perioodi vältel suudki lahti, otsustas osaluse müümise asemel ühtäkki lennundusala suurettevõtjaks hakata. Selleks kulus alustuseks 280 miljonit krooni, millele hiljem lisandus 30 miljonit eurot (vanas rahas ligi pool miljardit) ning lisandub veel ja veel.

«Kui majandusministeerium tegeleks majandusega ning tema lennundus- ja merendusosakond lennunduse ja merendusega, siis teaksid nad juba ammu, mis Estonian Airis toimub,» kirjutasin toona. Pidades silmas, et Estonian Air sulges üllataval kombel lennuliine, mille lennukid olid kõrgele piletihinnale vaatamata puupüsti täis. Uute lennukite ost offshore-firmade vahendusel tuli alles hiljem ilmsiks.

Hoiatasin, et Eesti Raudtee kombel Estonian Air­i lig­i sajaprotsendilist osalust ostes peaks Eesti riik sügavalt järele mõtlema. Kas ta ikka suudab ajal, mil Euroopa lennunduses on üliraske olukord, seda ettevõtet üksi majandada? Ning kas sellisel juhul poleks parem alustada hoopis puhtalt lehelt, luues uue rahvusliku lennukompanii ja lastes vanal hääbuda?

Läks aga teisiti ja tulemus ei andnud end kaua oodata.

Kui juhtubki ime, milleks Estonian Airi nõukogu uus esimees Erkki Raasuke on võib-olla isegi võimeline, siis mida ikkagi peale hakata nende kümne sihtkohaga, millest vaid neli viivad Euroopa Liidu linnadesse? Kusjuures needki on Stockholm, Kopenhaagen, Amsterdam ja Brüssel. Ei ühtki Inglismaa, Prantsusmaa ega Saksamaa sihtkohta!

Kas sama tulemust, aga kaht miljardit krooni (üks on juba läinud ja teine minekul) kulutamata, poleks mitte lihtsamalt saavutanud Estonian Airi osalust SASile müües? Või siis osalusi Air Balticus vahetades? Mis lendab ju palju mitmekesisemalt ja kaugemale! Võib-olla jätkaks ka Tartu lende, kui Eesti riigi huvi taga oleks?

Selle kahe miljardi krooni eest saanuks pigem asjaliku eralennuki või koguni privaatjettide pargi, millega ministreid ükshaaval Brüsselisse lennutada.

Näib aga, et ametnike soov mugavalt europealinna saada sunnibki riiki oma raha reaktiivlennuki turbiinis põletama. Veel alles hiljaaegu teatas minister, et Eestile ei sobi odavlennufirma mudel ning kuhugi paarsada kilomeetrit eemal asuvale põllule nüüd küll maanduma ei hakata.

Paraku tuleb hakata reaalsusega leppima ning kui tartlastel ja pärnakatel kõlbab paarsada kilomeetrit Riia lennujaamani sõita, siis pole ka Belgias sadakond kilomeetrit, odavlennufirma terminalist Brüsselini, kuigi suur ohver. Eriti veel, kui lennupileti hinnaks kujuneb vaid mõnikümmend eurot maksumaksja raha. Sagedase lennureisijana ütlen, et ei ole ei Ryanairil ega ka EasyJetil häda midagi!

Muidugi on kahju loobuda rahvusliku lennukompanii ideest, meeldivast teenindusest ja tasuta eestikeelsetest ajalehtedest! Lätlased itsitavad oma põhjanaabrit vaadates pihku, mis on ju eriti vastik!

Aga ka rahast on kahju. Eriti kui selle raha eest ei saagi enam suurt midagi. Ei saa sihtkohti.

Pole mõtet halva raha järele uut ja head visata!

Mistõttu teengi ettepaneku lõpetada patsiendi piinad ning keskendada kogu tegevus hoopis teiste lennukompaniide ligimeelitamisele.

Selleks tuleks see kroonimiljard investeerida pigem Tallinna lennujaama, viies lennujaamatasud võimalikult alla.

Lõpetan Paulo Coelho sõnadega: su päev oli ilus, öö võib tulla. Hüvasti, Estonian Air!