Neeme Korv: oavarrel

Neeme Korv Foto: Liis Treimann / Postimees

Paunvere apteegi proviisor kallab Lutsu «Suves» Tootsile klõmaka «südame pööritamise vastu» ja räägib juurde terakese tarka juttu. Muu hulgas soovitab too külafilosoof vaadata kogu inimese elu kui üht paraja pikkusega reisi, kus mõnes vaksalis peatudes saab rahus juua klaasikese, et käidu-nähtu üle järele mõelda. Toots leidis kehale ja vaimule kosutust. Kuid kustkohast tuleks seda otsida meil oma reisil? Ajal, mil kibestumise ja lootusetuse lained üle pea rulluma kipuvad?

Mäletan lapsena Soome televisiooni mitte näinud inimesena elu lõpuni kultuurišokki, mis tabas mind 1980ndate teises pooles Helsingis laevalt maha astudes. Ehkki punaste kaantega välispassi aeg on ammu minevik, käib praegugi üle lahe jõudes jõnksatus läbi. Seda ei mõista täielikult ükski lääneeurooplane.

See oli kui matkaja jõudmine tohutu mäe jalamile. Seal me kõik veerand sajandi eest seisime. Tipp jäi pilvede varju, ronimisvarustus oli olematu, kuid meie tahtsime sellest hoolimata edasi minna. Meile anti võimalus.

Teekond kujunes raskeks. Kuid järk-järgult kasvas ronijate jaks ja visadus ning alati leidus neid, kes masendushetkedel pakkusid teistele tröösti. Uskumatu sai teoks, me vallutasimegi mäetipu! Ja siin me siis nüüd seisame 20 aastat hiljem, kes enam, kes vähem hingeldades. Kuid vaade, millest kunagi unistasime, ei tekitanud üldist joovastust ...

Selgus, et tipp ei olnud kaugeltki selline, nagu me seda altpoolt nägime. Või õieti ette kujutasime. Mäe tipus ootas meid ees taevaredel, mis saanud kuju aastasadade vältel, midagi Jacki oavarre taolist inglise muinasjutust. Astudes innukalt esimestele redelipulkadele, nägime korraga, et seistes küll samal redelil, oleme ikkagi mäekõrguselt eespool olijaist maas. Korraga oli selge, et sedagi vahemaad pole võimalik ühe hooga läbida. Ka siis, kui teed õppetükid korralikult ära ja viksilt täidad etteantud kriteeriumid. Mõned istusid pettunult maha, mõned haarasid üksikute köite järele, mida loopisid ülemistel pulkadel seisjad.

Viimased aastad on ilmekalt näidanud, et kui me millestki puudust tunneme, siis – ja see on peaaegu et piibellik tõdemus – õigetest ühendavatest sõnadest. Inimesed, kes tegid mäetipu vallutamiseks palju tööd, ei ole sageli sobivaid sõnu leidnud. Kindlasti ei aita meid ka olukorra nüansside võimendamine. Me kõik näeme seda pilti. Ja meil on ometi vabadus, ilma milleta ei oleks mingitki lootust.

Mul on tunne, et tegelikult on olemas ka proviisorid, kes lausuvad oma tarka ja rahulikku sõnumit. Jätkuks vaid tähelepanu, et neid märgata, ja kannatust, et neid kuulata. Sest ka 95-aastases riigis pole tähtis, kas klaasis on punslieli või mitte. Peaasi, et aitab. Ja selleks peab usku olema.