Kui me laseme lastel lõhkuda ja kiusata, loome ühiskonda, kus hakkavad täiskasvanudki sarnaselt käituma, kirjutab üliõpilane Maarit Stepanov Postimehe arvamusportaalis värske ebameeldiva vahejuhtumi valguses, kus kiusati üht tüdrukut ja lõhuti lumememme.
Oli üks ilus lumine pärastlõuna. Pargis seisid kolm väga uhket lumememme. Eelmisel õhtul olin koos korterikaaslasega aknast vaadanud, kuidas õues olnud perekond nägi nende ehitamisel vaeva, üks neist erines aga teistest oma kolossaalse suuruse ja kunstilise taseme poolest, meenutades inimest. Sellel olid suured silmad ning kõhu peal koos olevad käed. Inimesed, kes mööda kõndisid, vaatasid ja pildistasid teda.
Ühel järjekordsel pärastlõunal, kui juhtusime parasjagu koos korterikaaslasega kodus olema, tulid parki väikesed poisid, nii umbes kolmanda või neljanda klassi vanused. Me ei oleks neile tähelepanugi pööranud, aga juhuslikult silmasime, nende tormijooksu lumememmedele.
Mõtlesime liiga kaua, mida teha. Politseid sellise asja peale ju ei kutsu. (Kujutage ise ette telefonikõnet, kus teavitatakse häirekeskusele, et keegi kusagil pargis lõhub lumememmesid.) Kui meiepoolne poistele suunatud sõim lõpuks aknast asjaosalisteni jõudis, oli selgelt liiga hilja. Paari minuti möödudes jäi lumememmesid meenutama vaid 2 üksteise otsas olevat suurt palli. Irooniaga öeldes oli vaimustav näha, kuidas kellegi hool ja armastus jooksis tühja. Asi on aga põhimõtetes: täna olid need lumememmed, homme mõned ühiskondlikud objektid, näiteks bussipaviljonid.
Möödub vähemalt poole nädala jagu päevi. Ühel pärastlõunal juhtun, teetass käes, aknast välja vaatama. Inimesed liiguvad: kes jookseb, kes kõnnib, kes jalutab koera või vastupidi.
Samas silman ka kusagilt tuttavate jopedega noormehi. Neid on kolm ning nendega on kaasas ka üks tüdruk. Algselt ei pööra ma neile tähelepanu, kuid kuna nad seisid eelmises lõigus kirjeldatud lumememme juures, köitis mind olukorra tuttavlikkus.
Jah, olukord ja inimesed olidki samad. Hakati lammutama nüüdseks ümberläinud palle ning sealt saadud tükkidega pilluti tüdrukut. Jäin olukorda jälgima. Algselt niivõrd-kuivõrd sõbralikuna tundunud mäng kiskus ülesse aga hoopis teistsuguseid tuure. Mõni poistest vehkis rusikaga, mõni jalaga, kuni lõpuks oldi tüdrukult võetud nii müts, kindad kui ka sall.
Lapsed ikka mängivad, mõlesin, aga olukord läks edasi ning muutus juba inetuks. Tüdruk jooksis kolme poisi vahel, et oma asju tagasi saada. Ja see kestis ja tundus, et jääbki kestma.
Olin kogu sündmustikku jälginud 15 minutit vähemalt, kella ei vaadanud, kuni viimaks sai mul kõrini, sest üks poistest haaras tüdruku kaelast kinni ning tundus teda kägistavat ja sama situatsion kordus vähemalt kaks korda. Inimesed aga kõndisid samal ajal rahulikult mööda ning otsustasid tähelepanu mitte pöörata, kuigi absoluutselt iga mööduja oli suuteline midagi ette võtma. See on normaalne, see on igapäevane.
Tormasin vihaselt uksest välja, poisid ehmatasid ning jätsid tüdruku kiusamise mõneks ajaks sinnapaika. Mõtlesin, et kontakteerun nende kooliga, ning setõttu pärisin, millises õppeasutuses nad parajasti käivad. Sain vastuseks ühe Tallinna kesklinnas asuva vene gümnaasiumi.
Hea, et sellelegi vastuse sain, sest järgnenud moraaliloengule kajas vastu vaid ühe noormehe hele naer. Tuli välja, et lapsed ei saanud must aru, sest ma räägin kiiresti ja eesti keeles. Ilmselgelt rikkusin siiski ära peotuju, sest seltskond läks laiali ja tüdruk sai viimaks koduteele asuda.
Mõned sõbrad, kellele sellest juhtumist rääkisin, küsisid minult, et miks ma politseid ei kutsunud? Jah, ma oleksin võinud seda teha, aga mis kasu sellest on: nad on lapsed, nende esimeseks politseiks peaksid olema nende lähedased. Mul on kahju, et sageli aga ei märgata, millega nende võsukesed tegelevad. Või vastupidi, valitakse ilus ignoreerimine, mis jätab petliku harmooniatunde.
Ma ei oleks seda lugu kirjutanud, kui see ei oleks mulle südamele jäänud. Täna olid need laste mängud, homme kanduvad need edasi täiskasvanuellu, kus praeguse stsenaariumi järgi oleks ühiskonna jaoks täiesti normaalne vaadata pealt, kuidas lõhutakse üldkasutatavaid objekte ning kasutatakse kaaslaste kallal füüsilist vägivalda.
Kõlab nagu meie praegune igapäevaelu. Me näeme, me räägime, aga ei võta midagi ette. Samuti tundub olema täiesti normaalne see, et inimesed ei räägi riigikeelt. Tõenäoliselt on tegu Eesti riigis üles kasvanud lastega, kellel on olnud võimalusi eesti keelega kokkupuuteks, kuid kelle vanemad ei ole seda neile valinud, sulgedes neile ukse kontaktiks ümbritseva keskkonnaga. Tekib küsimus, et miks on see trend? Vastus on väga lihtne: me ise oleme need võimalused andnud.
Minul ei ole lapsi ja võib-olla olen ka liiga noor ja radikaalne, et midagi sellist kirjutada. Pealegi, ei ole siin loos ühtegi konkreetset argumenti ega tarka tsitaati raamatutest, mida juba 50 aastat keegi laenutanud ei ole. Asi aga on põhimõtetes. Inimesed moodustavad ühiskonna, ühiskond on täpselt selline, millise me valime selle olema. Täna olid need mängud, homme argipäev.
