Tõnis Saarts: sotsid - pruut, kellele kõik tahavad kosja tulla

Tõnis Saarts Foto: Peeter Langovits / Postimees

Paremerakonnad otsustasid juba 2007. aasta aprillis ehk pronksööl enda jaoks ära, et neil pole mitu valimistsüklit järjest Tallinna linnavõimu juurde asja, kirjutab TLÜ politoloog Tõnis Saarts Postimehe arvamusportaalis.

Ta hoiatab ka, et Valdo Randpere hiljutise Savisaare-vastase pakti idee PR-traagelniidid on liiga selgelt näha.

Valdo Randpere avaldust tuleb käsitleda ennekõike suhtekorralduslikku ettevõtmisena. Poliitilisi liite ei sõlmita võimalikele partneritele meedia vahendusel ettepanekuid tehes. Kui reformierakondlased tõesti usuksid, et sotsiaaldemokraadid Savisaare-vastase koalitsiooniga liituksid, siis me kuulaksime sündinud kokkuleppest pigem mõned kuud enne valimisi, mitte ei tuldaks plaaniga välja üheksa kuud varem. Kusjuures, neid kõnelusi peetaks pigem konfidentsiaalselt, mitte päevalehtede vahendusel.

Minu meelest kannab Randpere avaldus Reformierakonna jaoks kolme eesmärki:

Esiteks, valijale selgeks teha, et Reformierakond on Tallinnas endiselt juhtiv opositsioonijõud. Kuna SDE on populaarsusküsitlustes Reformierakonnast Tallinnas ette läinud, ollakse kujunenud olukorra pärast ilmselgelt mures. Selleks ongi vaja valijatele jätta mulje, et Reformierakond on endiselt vastasrinna juhtjõud, kes sõlmib liite, juhib mängu ja on ainuke tugev alternatiiv Savisaarele ja Keskerakonna ainuvõimule.

Teiseks, korrata valijale üle neid väärtusi, mille eest Reformierakond seisab, ehk siis avatud, aus ning korruptsioonivaba valitsemine. Siinkohal aga tundub, et Reformierakonna tipud kas pole tahtnud eelmise aasta rahastamisskandaalist midagi õppida või nad lihtsalt ei taju muutunud ühiskondlikke meeleolusid.

Jah, kindlasti, Reformierakonna veendunud poolehoidjatele on partei endiselt n-ö valge jõud – puhas ja eetiline. Sellele valijarühmale aga, keda Reformierakond tõesti püüda sooviks, ehk siis kahtlevamad valijaid, tekitavad jutud Reformierakonna aususest ja eetilisusest ilmselgelt kõhklusi, kui nad meenutavad möödunud aasta Silvergate’i ja selle ümber toimunut. Läbipaistva ja ausa reformierakondliku linnavalitsemise jutt võis müüa eelmistel valimistel, aga mitte Silvergate’i-järgses olukorras. Paistab, et Reformierakond alles mõtleb, millega välja tulla – praegused ideed ja sõnumid on ilmselgelt kaasajastamata.

Kolmandaks, diskrediteerida sotse. See oli ilmselt Randpere avalduse peamine eesmärk, sest teati juba ette, et SDE ütleb Savisaare-vastase liidu ettepanekule «ei». Nüüd on Reformierakonnal hea võimalus seda ka edaspidi avalikkusele meelde tuletada ja viidata sotsidele kui reeturitele. See näib olevat osa suuremast suhtekorralduslikust plaanist kujundada avalikkuse jaoks muljet, et SDE näol on tegemist venemeelse ja ebausaldusväärse erakonnaga.

Miks SDE Reformierakonna ettepanekule ei ütles? Ilmselgelt oleks neil sellest liidust vähe võita. Venekeelsete valijate jaoks, kelle hääli SDE püüda üritab, oleks koalitsioon paremerakondadega täiesti välistatud. Ilmselt suhtuks ka paljud SDE eestikeelsed valijad võimalikku liitu üsna skeptiliselt.

SDE on viimasel ajal enda poole tõmmanud mitmeid valitsuserakondades pettunud ja kui viimastele nüüd öeldakse, et tegelikult oleme me ikkagi Reformierakonnaga sõbrad, siis ilmselt ei saa valijad enam aru, mis asja sotsid ikkagi ajavad ja kuhu tüürivad. Ja lõpuks, miks peaks SDE hakkama liitu otsima populaarsuselt teise opositsioonierakonnaga ja veel viimase dikteeritud tingimustel, kui neil on endil valimistel reaalne šanss teha oma ajaloo parim tulemus pealinnas ning siis ise olla pruut, kellele kõik kosja tahavad tulla.

Laiemas perspektiivis oleks muidugi Tallinnale kasulik, kui toimuks võimuvahetus või vähemalt peaks Keskerakond võimule jäädes sõlmima koalitsiooni kellegi teisega. Kusjuures Savisaare koalitsioonipartner peaks selleks olema piisavalt tugeva mandaadiga, et Keskerakond oleks lihtsalt sunnitud temaga kui enamvähem võrdsega arvestama.

Absoluutne ainuvõim, mis kestab valimistsüklist valimistsüklisse, pole kindlasti demokraatia seisukohalt hea. Selles plaanis on Randpere avaldus muidugi tervitatav. Kuid suhtekorralduslikud traagelniidid on liialt selgelt näha ja just see paneb kahtlema plaani siiruses.

Paremerakonnad otsustasid juba 2007. aasta aprillis (pronksööl) enda jaoks ära, et neil pole enam mitu valimistsüklit järjest Tallinna linnavõimu juurde asja. Kindlasti on alati teatav võimaluste aken avatud, kuid see avaus on paremerakondade jaoks üsna ahtake. Samas valimistulemused pole demokraatiates kunagi ennustatavad, mistõttu pole ka täiesti välistatud, et sügisel näemegi Randpere soovi realiseerumist.

Postimehe arvamusportaal küsib arvamusliidritelt, kas Tallinna opositsiooniparteidel on veel mingit lootust sügisestel valimistel Keskerakonna vastu saada.