Juhan Kivirähk: Randpere näitas Reformierakonna ideelist pankrotti

Juhan Kivirähk. Foto: Peeter Langovits

Eesti neli suurerakonda ei oska end avalikkuse silmis rehabiliteerida, mistõttu võivad parteitute valimisliidud teha sügisel päris hea valimistulemuse, ennustab sotsioloog Juhan Kivirähk Postimehe arvamusportaalis.

Mis võis Valdo Randpere värske väljaütlemise põhjustada, millise kivi alla paistab peitunud olevat selle alltekst? Kas tõesti usub ta, et kolm parteid löövad nüüd selja sirgu ning moodustavad triumviraadi ninasarviku kukutamiseks?

Küllap püüdis Randpere tasahilju juba käivituva valimisaasta heitlustes initsiatiivi haarata ja võib-olla ka ennast uue võimaliku linnapeana esitleda. Paraku demonstreerib tema avaldus Reformierakonna ideelist pankrotti – peale pannakse taas vana Savisaare-vastane plaat ning loodetakse edu saavutada pelgalt vastandumise kaudu. Demokraatlikus riigis ei minda valimistele selleks, et kedagi võimult kukutada, vaid selleks, et küsida valijatelt toetust oma programmile. Kohalike volikogude valimistel ei valita ju mitte linnapead, vaid püütakse jõuda koalitsioonini, mis kõige paremini suudaks ellu viia valijate enamusele meelepärast poliitikat.

Kui IRLil isegi võiks olla huvi end Reformierakonna varju sokutada, siis sotsiaaldemokraatidele tähendaks oravatega mesti löömine kindlat hävingut. Usun, et enamik sotsiaaldemokraatide valijaist ei tahaks oma häält sugugi kergel käel samaaegselt ka Reformierakonna või IRLi kasuks anda.

Edgar Savisaar tunneb end Tallinna troonil üsna kindlalt. Kui reaalne on, et Keskerakond ei saavuta lõppkokkuvõttes oktoobrivalimistel pealinnas taaskord ainuvõimutulemust? Aga see, et Savisaar ei jätka linnapeana?

Kanapoegi loetakse sügisel – praegu on küll liiga varajane hetk ennustada, milline saab olema erakondade toetus aasta teisel poolel. Loomulikult ka see, millisena hakkab välja nägema valimiskampaania. Ma arvan, et kõige kindlam tee Keskerakonna ainuvõimu jätkumisele olekski just Randpere pakutud Savisaare vastase koalitsiooni loomine. Kui aga valikud ei taandu vaid Savisaare poolt või vastu olemisele, vaid pakuvad ulatuslikku poliitiliste vaadete ja programmide paletti, siis võiks ühe erakonna ainuvõimu-aastad Tallinnas tõesti lõppeda.

Ma ei usu hästi, et parlamendierakondadel jätkub tarkust ennast avalikkuse silmis rehabiliteerida – isegi siis, kui Rahvakogu järgselt neile see võimalus kandikul kätte tuuakse. Tõenäoliselt näeme riigikogus seniste nullsumma-mängude jätkumist, mis vähendab valijate usaldust parteide vastu ning annab sügisel hea võimaluse mitte-erakondlike valimisliitude esilekerkimiseks. Mina julgeksin küll panna üsna suure panuse Vaba Isamaalise Kodaniku ja Tallinna asumiseltside valimisliidu edule (kui selline muidugi tekib). Areenile võib tõusta veel teisigi valimisjõude.

Kui valimised on läbi ning iga seltskond oma hääled kätte saanud, alles siis on paras aeg hakata läbirääkimisi pidama ja koalitsioone moodustama. Ja loodetavasti on selleks tänavu tõesti ka põhjust. Kusjuures on muidugi ülimalt tõenäoline, et kui Keskerakond absoluutset enamust ei saavuta, tõrjutakse ta teiste osaliste ühisel jõul võimult.

Anna palun opositsioonilisele kolmikule nõu – mida tarka peaksid nad koos või eraldi tegema, kui tahavad tõesti Keskerakonna ainuvõimu lõpetada? Mida aga teeb opositsioon tõenäoliselt lähikuudel valesti, mistõttu jääb Keskerakond edasi võimule?

Ei anna! Ei ütle!

Mis on kõige kavalam asi, mida Keskerakond oma võimu kinnistamiseks veel ära saaks teha? Milline nende apsakas aga muudab valimistulemuse ennustamatuks?

Ka sellele küsimusele vastamisest kavatsesin ma loobuda, kuni nägin AKs uudist Rahvarinde 25. aastapäeva tähistamise ettevalmistustest. Rahvarinde asutamiskongress toimus 1. oktoobril – see on sobiv kuupäev meenutamaks valijatele Rahvarindest välja kasvanud Keskerakonna ajaloolisi teeneid ja sobib suurepäraselt valimiskampaania kulminatsiooniks.

Postimehe arvamusportaal küsib täna arvamusliidritelt, kas Tallinna opositsiooniparteidel on veel mingit lootust sügisestel valimistel Keskerakonna vastu saada.