/nginx/o/2013/02/21/1588532t1h27a3.png)
25. veebruaril toimub Brüsselis pärast kaheaastast vaheaega järjekordne Ukraina ja Euroopa Liidu tippkohtumine, mille peamise tulemusena loodab Ukraina saada ametliku kinnituse Euroopa Liiduga assotsiatsioonilepingu sõlmimise kuupäevale. See oleks ühtlasi sammuks, mis soojendaks viimasel paaril aastal üsna külmana püsinud Euroopa Liidu ja Ukraina suhteid.
Assotsiatsioonileping, mis võimaldab vabakaubandustsooni loomist Euroopa Liidu ja Ukraina vahel, viisarežiimi lihtsustamist (pikemas perspektiivis viisavabadust), koostööd paljudes valdkondades ning Euroopa Liidu rahalist toetust, on küll kooskõlastatud, kuid ootab poolte allkirju juba peaaegu aasta. Euroopa Liit on keeldunud lepinguga jätkamast enne, kui Ukraina viib läbi rea reforme, mis lõpetaksid „selektiivse õigusemõistmise“ (pidades silmas opositsioonipoliitikute, eelkõige ekspeaministri Julia Tõmošenko kohtuprotsesse), tõstaksid kohtute sõltumatust ja läbipaistvust ning parandaksid valimiskorraldust (vältimaks eelmise aasta parlamendivalimistel toimunud ulatuslikke rikkumisi).
Kuigi Ukraina on kinnitanud soovi Euroopa Liidu poolt assotsiatsioonilepingu allkirjastamise eeltingimuseks seatud reformid läbi viia, näitab Tõmošenkole uute süüdistuste esitamine, et Ukraina juhtkonna kavatsused ei ole nii sirgjoonelised kui seda sooviksid Euroopa integratsiooni toetajad Ukrainas või mitmed Ukrainaga assotsiatsioonilepingu allkirjastamist toetavad Euroopa Liidu liikmesriigid, nende seas Eesti. Euroopa Liit on proovinud nii hea kui kurjaga: kui ühelt poolt on Ukrainale pakutud finantsabi majanduskriisiga toimetulekuks ning reformide läbiviimiseks, siis teisalt on Euroopa Komisjoni laienemise ja naabruspoliitika volinik Štefan Füle Ukrainat juba korduvalt hoiatanud, et assotsiatsioonilepingut pole võimalik igavesti edasi lükata, samuti boikoteerisid mitmed Euroopa Liidu liidrid möödunud aastal Poolas ja Ukrainas toimunud jalgpalli Euroopa meistrivõistlusi ning teatud hetkel arutati Brüsselis isegi sanktsioonide kehtestamist.
Samas on president Janukovitšil laual ka teine pakkumine – võimalus liituda Venemaa, Valgevene ja Kasashtani omavahelise tolliliiduga. Venemaa surve pole pealtnäha küll tugev, kuid kajastub siiski taktikalistes käikudes nagu gaasiarvete esitamine. Sellisel situatsioonil on Ukraina jaoks nii poliitiline kui majanduslik mõõde. Ukraina valitsuse vangerdustes võib näha poliitilist mängu, milles Euroopa Liitu ja Venemaad teineteise vastu välja mängitakse, ise samal ajal maksimaalselt kasu lõigata püüdes. Samas arvestades, et Ukraina kaubavahetus tolliliidu riikidega on möödunud aastatel olnud suurusjärgus 60 miljardit dollarit (15 miljardit dollarit rohkem kui Euroopa Liiduga), on selge, miks Ukraina kõrged ametnikud on viimastel nädalatel avalikult teatanud püüdlustest leida keskteed kahe majandusliidu vahel. Euroopa Liit on öelnud, et juhul, kui koostöö tolliliiduga ei takista vabakaubandustsooni ellurakendamist, on Ukraina vaba tegutsema, kuid on keeruline näha, kuidas selline koostöö reaalsuses toimida saaks.
Janukovitš peab valiku tegemisel arvestama lisaks välisele survele ka mõjukate siseriiklike survegruppide huvidega. Nii tema kui teiste Ukrainat valitseva juhtkonna liikmete eesmärgiks on säilitada võim riigi juhtimise üle, mistõttu poliitilise süsteemi tõsimeelse reformimise vastu (nagu Euroopa Liit ootab) neil huvi mõistagi puudub. Ukraina oligarhide seas on Janukovitš Tõmošenko protsessi järel toetust suuresti kaotanud, neist paljudki on just Euroopa Liiduga, mitte Venemaaga integreerumise pooldajaid.
Ka Euroopa Liidu edasine kurss vajab poliitilist otsust: nagu argumenteerivad mitmed Ukrainat toetavad liikmesriigid, aitaks assotsiatsioonilepingu sõlmimine Ukrainat Euroopa poole kallutada, mis motiveeriks ka teisi idapartnerluse riike Euroopa Liiduga tihedamat koostööd tegema, teisalt aga tähendaks see praeguse Ukraina juhtkonna tegevuse ja poliitiliste standardite legitimeerimist, millega Euroopa Liit diskrediteeriks oma demokraatlikke põhiväärtusi, mida peab oma poliitika aluseks. Lepingust keeldumine võib aga viia Ukraina liitu Venemaaga, mis omakorda tähendaks Euroopa Liidu naabruspoliitika sisulist nurjumist.
Sellistes oludes jääb 25. veebruari tippkohtumine ilmselt vaid eelmänguks idapartnerluse tippkohtumisele Vilniuses käesoleva aasta novembris Leedu Euroopa Liidu eesistumise ajal. Euroopa Liit lubab tõenäoliselt Ukrainale jätkuvalt assotsiatsioonilepingu allkirjastamist reformide elluviimise tingimusel. Etteruttavalt võib aga öelda, et kuna Euroopa Liit soovib sarnaseid assotsiatsioonilepinguid novembris allkirjastada ka Moldova, Gruusia ja Armeeniaga, on Ukrainal praegu kõik võimalused nende riikide kõrval olla.