Triin Roosalu

FOTO: Raigo Pajula

Kas abordi peab kinni maksma «mõtlematult käitunud naine» või on juhtunus süü ka mehel, arutlevad Tallinna Ülikooli sotsioloogid Marion Pajumets ja Triin Roosalu Postimehe arvamusportaalis.

Marion Pajumets

FOTO: Erakogu

Sooviksime lisada praegusesse abordikulude tasumise diskussiooni veel argumente perekonnasotsioloogia vaatenurgast. Kõigepealt rõhutaksime, et meile kindlasti meeldiks, kui Eestis sünniks rohkem lapsi, ja ikka oleks parem, kui kõik rasedused oleks planeeritud. Soovimatut rasestumist peaks ennetama teadliku pereplaneerimisega.

Vaevalt on abort ühegi naise jaoks esimene eelistus. Siin vastutab riik, et igaühel oleks juurdepääs nii nõustamisele kui rasestumisvastastele vahenditele.

Kui aga siiski tekib vajadus otsustada abordi kasuks, peaks ühiskond ka kompenseerima abordikulud vähemalt praeguses osas, st 50-70 protsenti kogukuludest.

Näiteks Prantsusmaal on abordid vaestele ja noortele päris tasuta ning hiljuti kaaluti selle õiguse laiendamist kõigile (seejuures on Prantsusmaal sündimus Eestist kõrgem).

Äsja esitas Eesti Kirikute Nõukogu ettepaneku, mille kohaselt tuleks loobuda jagatud, solidaarsest vastutusest ja abort täielikult «omast» taskust kinni maksta. Siinkohal tekib küsimus, kellest käib jutt - kes peaks «oma» abordi eest maksma?

Tundub, et see isik on naine, kellele tehakse abort. Tema käitus mõtlematult, tema ei austa inimõigusi ja tema kehas tuleb see protseduur läbi viia.

Aborti naise probleemina määratledes unustame aga, et naised ei viljastu iseenesest, selleks on vaja teist osapoolt: hooletut meest hooletu naise kõrval ja kaasvastutajat. Kui me räägime individuaalsest vastutusest, peaks isa kanda jääma 50 protsenti abordikuludest.

Praegune diskussioon ja Eesti Kirikute Nõukogu edastatud üleskutse rõhutab aga ainult naiste individuaalset vastutust ning vaikib maha meeste rolli abortide vajaduse tekkel.

Samas mõistame, et mehi on raske vastutama panna. Tõenäoliselt katkestab osa naistest raseduse, sest nad ei tea, kes on lapse isa, ja ka isa ei aima oma isadust. Sellisel juhul polegi kusagilt võtta viljastajat, kes tasuks poole abordikuludest, rääkimata lapse üleskasvatamistest.

Lisaks on naisi, kes otsustavad abordi kasuks, kuna rasestaja ei ole, vähemalt naise hinnangul, võimeline täitma sündiva lapse isa rolli. On ilmselt neidki isasid, kes just nõuavad aborti. Kõigilt neilt isadelt saaks põhimõtteliselt ju osa abordikuludest välja nõuda. Aga kuidas see protsess välja näeks? Parem juba kanda jagatud vastutust haigekassa abil.

Abordikulude naise õlule panemine haakub hoopis laiema arusaamaga meie ühiskonnas, et lapsed ja nende üleskasvatamine on naiste asi, meeste pärusmaa aga tasustatud, st «päris» töö.

Kuigi ka Eesti naised käivad täiskoormusega tööl, jääb nende kanda valdav osa kodutöödest ning laste kasvatamise ja õpetamise koormusest. Heaks näiteks sellest tööjaotusmudelist on meeste väike osakaal (alla 10 protsendi) lapsehoolduspuhkuse võtjate hulgas. See näitab, et isad ei pea väikelastega kaasnevat mähkmete ja liivakastidemaailma enda jaoks sobilikuks, kuigi lapsehoolduse jagamine ema ja isa vahel on majanduslikult võimalik.

Lisaks väljendab emade ülisuurt vastutust see, et üle poole paaridest läheb Eestis lahku ja lapsed jäävad valdavalt just emade juurde – vaid üks protsent ametlikult lahutatud paaridest jagab laste hooldusõigust. Üksikemad kasvatavad «oma» lapsi valdavalt ilma isade argise toeta ja võivad olla õnnelikud, kui isad vähemalt alimente makstes lapsi meeles peavad. Sugugi kõik lahutatud isad ei panusta niigi palju ja ka poliitilised algatused alimentide väljanõudmise tõhustamiseks on jooksnud liiva.

Märkimisväärset tuge lastekasvatajatele ei paku ka igakuine riiklik lapsetoetus. Riigi tagasihoidlik panus ei hüvita isade panustamata jätmist. Paradoksaalselt jääb laste üleskasvatamine lõpuks naiste kanda, kelle sissetulekud on niigi mitukümmend protsenti madalamad meeste omadest. Lõhe erinevate sugupoolte keskmise brutotunnitasu vahel on Eestis Euroopa Liidu sügavamaid. Ehk siis nõrgemad vastutavad rohkem.

Siit järeldub, et meie kultuur ja ühiskonnakorraldus dikteerib, et õige naine kannab ja kasib oma lapsed, samas kui mehe puhul ei taunita oma laste üleskasvatamata jätmist. Nii on ka rasedusest ja abordist kujunenud sügavalt naiste teema ja samas tabu.

Pereuurijad peavad aga õigeks kogu lastega seotud vastutuse jagamist esiteks meestega ja teiseks ühiskonnaga laiemalt.

Abortide arvu vähendamiseks ja sündimusnäitajate tõstmiseks ei ole õige karistada naisi – nemad maksavad niigi, kasvõi juba oma keha kannatustega aborti tehes (ja paljud üksikemadusega, kui otsustavad siiski lapse üles kasvatada).

Aeg oleks pöörata pilgud ka meestele, nende vastutusele ja nende potentsiaalile aidata lapsi, emasid, lõpuks vananeva rahvaga Eestit tervikuna. Lõpuks vastutame me kõik – mehed-isad, aga ka tädid, onud, vennad, vanavanemad, sõbrannad, sõbrad jne – ka läbi riigieelarve lapsi soosiva ühiskonna eest. Aga abordi (rahastamise) küsimuses võiks hakatuseks pilgud pöörata isadele.

Üle Euroopa loodetakse koguda miljon allkirja abordi maksumaksja rahast kinnimaksmise vastu, allkirju ootab ka sarnane petitsioon Eesti valitsusele. Allkirju aitab Eestis koguda kirikute nõukogu. Eestis on hetkel abordi omaosalus 30 protsenti.