Ann Hiiemaa.

FOTO: Toomas Huik.

Eesti sõudekoondise valiksüsteem on juba viiendat aastat täpselt üks ja sama. Kevadisel katsevõistlusel panevad kõik paarisaerumehed paadid joonele ja annavad tuld. Osavõtt on kohustuslik. Armu ei anta kellelegi – kes viimane, see hapupiimane. Paatkondade valimisel kaotajatele sõnaõigust ei anta. Kes võidab, see valib endale sobiva paadi ning paarilise. Lihtne.

Viimastel aastatel tundub katsevõistluse tähtsus aga devalveeruvat. Omavahel saadakse sotid küll selgeks, kuid paatkondade jagunemisel võistlusel suurt tähtsust enam pole. Kuigi katsevõistluse juhendis on kirjas, et jõuproovil pannakse paika ka rahvusvaheliste tiitlivõistluste paarkonnad, on ajalugu näidanud, et tiitlivõistluseks moodustatakse niikuinii uued paatkonnad.

Ja sõudjad teavad seda. Kahekordne olümpiahõbe Jüri Jaanson tunnistas pärast võistlust selge sõnaga, et katsevõistlus teda ei motiveeri ning ta ei teinud midagi selleks, et seal vormis olla. Ent võitjate üle kohut ei mõisteta. Ent siiski – milleks see katsevõistlus? Kas ainult selleks, et nooremad mehed saaksid vastu rinda taguda ja rõõmustada, et alistasid legendaarse Jüri Jaansoni?