Mis tähtsust on sellel, kes valitakse täna Eesti Ametiühingute Keskliidu (EAKL) esimeheks? Suurt osa meie palkadelt võetavat maksuraha suunavad haigekassa ja töötukassa. EAKLi esimees on nende nõukogu liige. Ta on oluline isik mis tahes asja juures, kus kasutatakse kolmepoolsete läbirääkimiste mudelit: töövõtjad, tööandjad ja valitsus.
Kolmepoolsete läbirääkimiste lähiminevikku meenutades võib öelda, et ametiühingute tagatoas on puudus inimestest – mõttekojast, kes analüüsiks ja töötaks ise välja Eestile sobivaid lahendusi.
Tööandjatel on asi pisut parem, ent kummalgi poolel pole riigile vastu panna analüütilist jõudu, mis oleks võrreldav kasvõi samasuguste organisatsioonidega Soomes. Kui taustatöö on nõrk, võib kergesti juhtuda, et läbirääkimistel aetakse mõni teema põhjendamatult teravaks, mõni muudatus lastakse aga sõnagi ütlemata läbi ja saadakse alles hiljem aru, et oleks pidanud tuliselt vaidlema.
Pole sugugi lihtne öelda, kui paljud palgatöötajad Eestis üldse ametiühingutesse kuuluvad. EAKL ühendab ametiühinguid ja neis oli eelmise aasta seisuga pisut vähem kui 30 000 inimest. Teine katusorganisatsioon – Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon (TALO) – ühendab umbes 3000 ametiühinguliiget.
Kolmepoolsetel läbirääkimistel kõnelevad ametiühingujuhid justkui kõigi töövõtjate positsioonilt – formaalselt on mõju suur. Samas on Eestis ametiühingute liikmeskond suhteliselt väike. Pildi teeb kirjumaks see, et eelmisel aastal streike vedanud haridustöötajate liit ja arstide liit ei kuulu praegu kummagi katusorganisatsiooni alla. Iseloomulik ongi, et otsesemalt või kaudsemalt avalikest eelarvetest palgaraha saavatel elualadel on Eesti inimesed ametiühingutesse koondunud.
Ainuüksi EAKL ühendab 12 500 avalikest eelarvetest palka saavat inimest – s.o 42 protsenti kogu liikmeskonnast. Lisagem veel TALO ning tuhanded õpetajad ja arstid ja me näeme, et Eesti töövõtjad oskavad ühineda küll.
Erasektoris on suhteliselt tugevad ametiühingud väga suurte tööstuste juures (energia, kaevandused), samuti meremeestel ja autojuhtidel.
Tähelepanuväärne on teenindajate vähene kuulumine ametiühingutesse. Samas on see väga suure töötajate hulgaga valdkond. Mitmegi kaubandusketi töötingimuste ja suhtlemiskultuuri kohta räägitavad õudusjutud panevad arvama, et seal peaks olema, kelle ja mille eest võidelda. Alates sellest, et inimesi ei hirmutataks ega kiusataks ametiühingusse kuulumise pärast – selline asi on vastuolus põhiseaduses lubatud ühinemisvabadusega.
Eestile oleks kasuks, kui ametiühingud suudaksid appi minna sinna, kus häda on kõige suurem, mitte tegutseda üksnes seal, kus juba ollakse tugevad.