/nginx/o/2013/02/20/1586686t1hbfeb.jpg)
Inglise keele laias levikus ei peaks nägema mitte hirmu, vaid võimalust, kirjutab Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi doktorant Helen Lausma-Saar.
Valehirm: kartus liidukeele ees
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viiekümnendate aastate Eesti NSV Teaduste Akadeemia ajaloo instituudi dokumendid kirjeldavad aspirantide õppe- ja uurimistööd kui pealesurutud ideoloogilist ettevõtmist. Dokumentides on välja toodud märkus, mille kohaselt pidi väitekiri kujutama endast venekeelset ideoloogiliselt õiges vormis kirjutatud tööd.
Praegu on olukord kraadiõppes totaalselt teine ja ahistavast ideoloogilisest surutisest ei ole lõhnagi. Teisalt on taas kohustuslik omandada «liidukeel», milles kõige pädevamad teevad ka teadustööd.
Kindlasti võiks siinkohal tuua välja erinevaid äärmuslikke võrdlusi, vaadeldes nõukogudeaegset hirmuühiskonda ning tänapäeva teadusloomet ja kultuurikeskkonda. Samas ei saa mööda asjaolust, et ühiskonna ja inimolemuse iseloomulikud fenomenid on olenemata riigisüsteemist samad.
Hirm eesti keele kadumise ees on igivana. See joonistub välja ka inglise keele levikus. Muutunud on liidukeele vorm, kuid sisu on sama. Inglise keel kui rahvusülene ja erinevusi liitev, suhtlusvõimalust pakkuv vahend, mille oskus on igapäevaelu osa. Nüüd ei ole liidukeel kinnitatud karmide regulatsioonidega, vaid on kujunenud kohustuslikuks keeleks justkui loomulikul teel.
Niisugune keele kõikehoomavus pole aga kindlasti etteheide või hirmu genereeriv problemaatiline situatsioon, vaid pigem kaasaegse ühiskonnamudeli kulgemine. Hirm eesti keele püsimajäämise ees on kindlasti valehirm. Et saaks areneda teadus ja kohalik kultuurimaailm, peab toimima aktiivne suhtlus. See saab toimida vaid ühise keele abil. See, millest teised aru ei saa, kaob paratamatult – mida me ei mõista, seda pole olemas. Kui me ei oska oma kohalikku kultuuri- ja keelekogemust jagada läbi ühise suhtluskeele, see kaob.
Kui Nõukogude ajal oli vene keel see, mis ühendas tollast rahvaste kooslust ning andis võimaluse üksteisemõistmiseks (keele vägivaldne pealesurumine juba teine teema), on tänapäevaseks rahvusüleseks keeleks inglise keel. Suhtlus, diskussioon ja erinevate arusaamade põimumine arendab. See on sotsiaalse, suhtleva kogukonna ainuvõimalik jätkusuutlik teekond: areneda läbi üksteise ja mitte tunda valehirmu «oma» kadumise ees.