Matthew Hyde: Long Live Eesti Keel!

Matthew Hyde Foto: Erakogu

Tõlkija Matthew Hyde soovitab eestlastel vähem muretseda eesti keele väljasuremise pärast. Selle asemel võiksime olla uhked oma keele üle ja toetada välismaalasi, kes seda õpivad.

Tallinnas elava ingliskeelse inimesena, kes on võtnud ette nõudliku, aga väga tulutoova ülesande õppida ära eesti keel, olen huviga jälginud tulist debatti, mis puhkes pärast Yana Toomi kurikuulsaks muutunud kommentaari.

Kui jätta kõrvale poliitilised aspektid, pakkus see lugu mulle kui välismaalasele mitu huvitavat võimalust heita pilk sellesse, kuidas eestlased suhtuvad oma emakeelde, mis omakorda seletab tublisti eestlaste suhtumist seda õppivasse välismaalasesse. See ei ole ainult intellektuaalne debatt, sest eesti keele õppimine aitab sisserännanutel lõimuda ühiskonda ning mõjutab seepärast minu arvates kogu maa heaolu ja majandusedu.

Debati keskmes seisab hirm eesti keele «väljasuremise» pärast, mida põhjustab asendumine teise keelega või teise keele liiga suur mõju. Et vältida kriitikat, mida välismaalased, kes Eesti asju kommenteerivad, tihtipeale saavad, pean rõhutama, et nii hästi kui ma oskan, saan ma sellest hirmust aru. Eesti keele saatus on seotud eesti rahva saatusega – õieti saanud selle teiseks palgeks – ja võõrvõimu all olemise kogemusega. Kuid minu meelest on tähtis hoopis küsida: mil määral tugineb see hirm tegelikkusele ja mis on selle tagajärjed?

Kui näha keelele ohtu selles, et võõrvõim võtab riigi üle, siis on ELi ja NATOsse kuuluva Eesti olukord kahtlemata turvalisem kui kunagi varem. Et eesti rahvas ja ka eesti keel on elanud üle kõik, mida nad on pidanud siin Kirde-Euroopa nurgakeses tuhandeid aastaid üle elama, on igati põhjust uskuda, et nad elavad edukalt edasi. Palju tähtsam on see, et isegi kui keeli tabab võõras mõju, olgu siis sunniviisil või «pehme jõu» vahendusel, nagu inglise keele puhul, osutuvad nad äärmiselt vastupanuvõimelisteks.

Õigupoolest on ju kõik keeled sulamid ja muutuvad pidevalt. See ainult rikastab neid ega muuda nende põhiolemust. Kui kurdetakse varasema eesti keele «rikkumise» pärast vene keele mõjul, osutatakse tavaliselt kõige silmatorkavamatele uutele mõjudele, näiteks «pohmell». Ometi on sadu vene sõnu, mis on eesti keelde jõudnud sadade aastate jooksul ja nii omaseks saanud, et eestlased tarvitavad neid päevast päeva, ilma päritolule vähimalgi määral mõtlemata.

Samamoodi leidub «puhtas» eesti keeles tuhandeid sõnu, mis on üle võetud muistsetest germaani keeltest või alamsaksa või (ülem)saksa keelest. Eestlaste innukus kasutada (Ameerika) inglise keele slängi ärritab isegi mind, kuid tegelikult rikastab see eesti keele avarat paletti, pealegi on kõnelejatel täielik vabadus neid kasutada või kasutamata jätta. Üks eesti keele võlu on mu meelest loodusest ja maaelust lähtuv rikkalik metafoorsus, mis on püsinud tuhandeid aastaid ning elab nüüdki õnnelikult kõrvuti kõigi nende ähvardavate tšillimiste ja hängimistega.

Teine põhjus, mis paistab tekitavat hirmu, et eestlased surevad välja, peitub keele kõnelejate väikeses arvus. Siiski on maailmas sadu väiksema kõnelejate arvuga keeli, mis ometi ei ole langenud allapoole läve, mis keeleteadlaste arvates seaks nad väljasuremise ohtu.

Ka selle puhul julgen ma väita, et see ei ole mõistuspärane argument, vaid tuleneb suurusega seotud ebakindlusest. Tundub, et paljude eestlaste arvates on maa tähtsus otseselt seotud rahvaarvuga – niisiis näiteks 13 miljoni elanikuga riik on kümme korda tähtsam kui 1,3 miljoni elanikuga riik. Ometi võivad riigid olla edukad ja mõjukad väiksusest hoolimata (või isegi tänu sellele). Tasub kasvõi vaadata Eesti edu IT-sektoris. Pealegi on nagunii kõik rahvad ja kõik keeled väärtuslikud iseenesest, sõltumata nende arvukusest.

Ülaltoodud argumentide ja mu enda kogemuse põhjal eesti keele õppijana, kes on lasknud end tõmmata selle rikkaliku ja elava keele maailma, tundub võimatu, et eesti keel võiks välja surra. See hirm ei tugine kuidagi tegelikkusele, vaid paljastab ebakindluse ja soovi keelt kaitsta, mis on muidugi arusaadav, aga ei ole tegelikult sugugi abiks.

Ma usun, et need tunded mõjutavad seda, kuidas eestlased suhtuvad eesti keelt õppivatesse inimestesse, mis omakorda loomulikult mõjutab õppimise edukust.

Kui ma asusin eesti keelt õppima, olin üllatunud, kui paljud eestlased ütlesid mulle, et selles pole «pointi», sest seda kõneleb väga vähe inimesi, sellega ei ole väljaspool Eestit midagi peale hakata ja nagunii oskavad kõik inglise keelt. Samuti tundub, et paljud eestlased on arvamusel, nagu oleks eesti keel välismaalasele lihtsalt liiga raske, ehkki keeleteadlased kinnitavad, et kõigil keeltel on oma rasked ja kerged küljed ning õppimine ise sõltub nagunii väga palju kontekstist.

Eestlast on väga raske veenda, et eesti keele õppimist võetakse tõsiselt, parimal juhul reageeritakse mõne viisaka käibelausega. Osaliselt vist ka seepärast ei ole eestlased kuigi altid parandama õppuri eksimusi – sellel pole ju mõtet, kui õppija nagunii ei kavatse seda korralikult selgeks teha. Ma olen kuulnud sedagi, et eestlastel olla madal sallivuslävi inimeste suhtes, kes räägivad nende keelt vigaselt või aktsendiga. See on luksus, mida ma inglise keelt emakeelena kõnelejana paraku endale kuidagi lubada ei saa!

Mõned eesti keele õppijad on kogenud teatavat «omanditunnet» või kaitseinstinkti, umbes nagu oleks eesti keel omaette suletud maailm, millesse eestlased ei taha võõraid sisse lasta. Ma usun, et see on liialdatud, ja olen kindel, et keeled ei «kuulu» kellelegi: need on inimkonna ühine kultuurivara. Eriti inglise keel on muutunud ülemaailmseks «omandiks». Kõigil on õigus õppida eesti keelt ja seda peaks soodustama.

Olen tänulik kõigile eestlastele – peamiselt oma lähedastele sõpradele –, kes kõnelevad minuga eesti keeles ja on pidanud ära kannatama minu väära keelekasutuse, mis on õppimise käigus paratamatu. Samuti tuleks mul tänada võõraid, kes on reageerinud minu eestikeelsele jutule mõneti rahutuks tegevalt, nagu oleks tegemist imega. Paraku on see tuttav paljudele eesti keele õppijatele ning võib vaid lisada, et nende ettevõtlikkuse järjekindel mahategemine võibki lõpuks kaasa tuua kardetud hääbumise.

Mõistagi nõuab kõik vaid aega, sest eestlased ei ole harjunud oma keelt välismaalastega rääkima (kahjuks on enamikul eestlastest napid kontaktid isegi kohalike venelastega, kes nende keelt õpivad). Inimeste rändamine ei pruugi kõigile meeldida, aga tänapäeva maailmas leiab see vaieldamatult aset, ning Eestiski on nenditud, et vajatakse rohkem välismaalasi nii siinsetesse ülikoolidesse õppima kui ka majandusvallas oskusi juurde tooma. Välismaalased saavad tõenäoliselt palju väärtuslikuma kogemuse ning jäävad siia Eesti ühiskonnale kasu tuues ilmselt palju kauemaks, kui nad eesti keele omandamise kaudu paremini lõimitakse.

Oluline samm sellel teel oleks, et eestlased ei muretseks nii palju oma keele väljasuremise pärast ning oleksid enesekindlamad ja uhkemad, et oskavad keelt, mille välismaalased peaksid ära õppima, mille võivad õppida ja õpivadki.

Autor on endine Briti saatkonna asesuursaadik Eestis.