/nginx/o/2013/02/20/1587174t1hc137.jpg)
See pool, kes kaitses seisukohta, et väliseestlaste Teise maailmasõja aegne kogemus ei kohusta Eestit põgenikusõbralikkusele, võitis tänase online-väitluse, kirjutab debatikohtunik Martin Tiitmaa Postimehe arvamusportaalis.
Väitluskohtunik: ettevaatust oponendi rassistiks nimetamisel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänan mõlemaid osapooli nende sõnavõttude eest. Tänase debati üks tähtsamaid õppetunde on järjepidevus oma argumentide kaitsmisel ja püsimine konkreetses teemas. Vaatamata sellele, et ühiskondlikus debatis esinevad teemad võimaldavad asju lahata laiapõhjalisemalt kui näiteks antud online-väitluses, on oluline siiski püsida teatud raamides, mille iga teema ette dikteerib.
Nimelt alustab Katrin Nyman-Metcalf küll teemakohaselt, kui räägib eestlastest paguluses, nende toodavast kasust nii vastuvõtjamaale kui ka endisele kodumaale. Samas oleks oodanud nende kahe aspekti osas sügavamat analüüsi, mille asemel on põhirõhk suunatud pagulaste vastuvõtmise kui sellise kaitsmisele – viitega meie moraalsele kohustusele aidata inimestel raske aeg üle elada. Siinjuures seotakse liiga nõrgalt meie kogemus moraalse kohustusega, mis on üks teine oluline punkt antud väitluses.
Nyman Metcalfi oponendid Eesti Väitlusseltsist vastavad talle palju teemakohasemalt. Nad üritavad näidata, et nii minevikus kui ka praegu võtavad riigid põgenikke vastu pigem pragmaatilistel põhjustel, mitte moraalsetel kaalutlustel. Nad jätavad siinkohal piisavalt kasutamata võimaluse siduda eelnevaga seda, kuidas praktilised kaalutlused ei võimaldagi riikidel vähemalt tänapäeval teha otsuseid moraali järgi, ammugi siis positiivse minevikukogemuse tõttu.
Vasturepliigile heidaks ette ennekõike moraalse ja pragmaatilise lähenemise vastasseisu minetamist. Lisaks tasuks igasugu debatis olla ettevaatlik enne kui vastase kohta öelda «rassist» või mõne muu isiklikult määratleva asja. Tegemist on siiski ideede võitlusega, kus tasuks jääda argumentide juurde.
Kui rääkida kokkuvõtetest, siis alustab Katrin Nyman-Metcalf taaskord teemakohaselt, kuid rõhutab hiljem siiski pigem pagulastesse suhtumist ja nendega toimetulemist. Tõsi, oma kogemusest lähtuvalt peaksime me paremini aru saama pagulaste olukorrast, aga see ei tõesta, et me selle sama kogemuse tõttu peaksime neid oma riiki lubama.
Väitlusselts viib enda pragmaatilise seisukoha siinkohal selgelt lõpuni, kui toob taaskord esile selle, et moraalset kohustust minevikus toimunu tõttu meil olla ei saa. Seetõttu läheb minu hääl selles väitluses eitusele.