Kaspar Kelder

FOTO: Erakogu

Kui eestlased peaksid kunagi olema sunnitud kodumaalt lahkuma, ei aitaks ükski riik meid seetõttu rohkem, et me ise pagulastesse paremini suhtusime, leiab Eesti Väitlusseltsi võistkond tänase online-debati lõppsõnas.

Kristin Parts.

FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Sooviksime veelkord rõhutada, et me ei ole pagulaste vastu, vaid väidame, et kohustus ei tule meie minevikust. Me peaksime sarnaselt muu maailmaga seda tegema silmas pidades ka enda riigi jätkusuutlikkust. Omapoolse lõppsõna esitame kahe küsimuse vormis, mis ilmestavad meie seisukohta retrospektiivse kohustuse puudumisest.

Esiteks, kas olukorrad on võrreldavad ja kas meil on proportsionaalne kohustus tolleaegse maailma ees?

Maailmasõjajärgse Kanada näitel on aus väita, et oleks me olnud vähem haritud ja teisest rassist, poleks meie pagulus läinud seda rada, mida ajalugu praegu mäletab.

Sellest tulenevalt on naiivne väita, et tol ajal võtsid riigid pagulasi vastu lihtsalt humaansusest ning et meil on nüüd tänapäeval kohustus olla isetu ja käituda kogu ülejäänud maailmast kõrgema moraalinormi järgi.

Meie oponendi ainus vastus sellele oli, et pagulus ei saa ka tänapäeval koormavaks, mis ei ole faktiliselt tõene. Me tõime välja uuringud, mis näitavad, et pagulaste integreerimine on keeruline ja kulukas. Reaalsuses on sarnaseid olukordi näha ka Saksamaal, Prantsusmaal jt ELi riikides. Kuna vaidlus käib põhimõtte üle, on oponent vaikivalt meie seisukohaga nõustunud, et kui kulutused riigile kasvavad üle pea, peaksime prioritiseerima tänaseid inimesi.

Veel enam tuleb silmas pidada kahe ajahetke erinevust. Kui meie sõjapõgenikud olid sihtriigi ühiskonnale kasulikud riiklikest poliitikatest hoolimata, siis selleks, et tänapäeva pagulased saaksid tööturule efektiivselt siseneda, peab riik kunstlikult neile selleks tingimused looma.

Teiseks, kas tänapäeval moraalsetel kaalutlustel käitumine suurendab meie elanike garantiid, et vajadusel saame tulevikus asüüli?

Trendid näitavad, et riigid lähtuvad asüülitaotluste rahuldamisel pragmaatilistest kalkulatsioonidest. Seda ilmestavad nii Türgi kui ka Aafrika riikide poliitikad, kus järgitakse lihtsat kulu-tulu analüüsi loogikat. Ei Keenia ega ükski teine riik, kust viimase 100 aasta jooksul on toimunud põgenemine, ei ohusta oma praegust elanikkonda mineviku, retsiprookluse või põhimõtte pärast.

See tähendab, et meie tänased teod vajuvad unustusse ja kui eestlased peaksid kunagi olema sunnitud kodumaalt lahkuma, ei oleks meie saatusel ühtegi lisagarantiid hoolimata sellest, mida oleme teiste jaoks teinud.

Sellega on tänane väitlus lõppenud – jääb vaid oodata kohtuniku karmi hinnangut osapooltele. Eesti Väitluseltsi võistkond ei esinda online-debattides reeglina isiklikku seisukohta.